EMÜ Veebiajakiri

Muuseumid ei erine teistest valdkondadest, kui juttu tuleb uute tehnoloogiate ja ennekõike digitaalsete informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiate, kasutuselevõtust. Pikka aega oli suhtumine paljudes muuseumides ettevaatlik ja pigemini negatiivne. Peljati uue tehnoloogia kõrget maksumust, väikest töökindlust, seda peeti tehnoloogiliseks haibiks, samuti nõudis see töövoogude ümberkorraldamist ja uute oskuste ja teadmiste omandamist. Vaadates tänapäeval tagasi selle ajale kerkib paremal juhul meie suule muie, digitehnoloogiad on muutunud meie elu ja sealhulgas loomulikult ka muuseumide lahutamatuks osaks. Esialgu valitsenud kõhklused kogude veebis kättesaadavaks tegemise asjus on muutunud aja nõudeks. Muuseumide jaoks on ühtviisi olulised nii füüsiliselt hooneid ja näituseid külastavad inimesed, kui ka muuseumi ümber koondunud digikogukonnad. Digiobjektide ja muude moodaste meediumite kasutamine näitustel kõrvuti füüsiliste objektidega tundus kunagi keeruka probleemina, tänapäeval ei tee neil enam keegi vahet. Keerukad ja krüptilisena mõjunud elektronkataloogid on saanud muuseumide igapäevasteks töövahenditeks.

Kuidas muuseumid digitaalseteks muutusid

See kõik on toimunud poole sajandi jooksul. Küllatki jämedalt piire tõmmates võib digitehnoloogiate kasutuselevõttu muuseumides iseloomustada järgmiselt.¹ 1960. aastad esimesed automatiseerimise (nii nimetati tollal kogu digitaliseerimisvaldkonda) pioneerid; 1970. aastatel ilmusid esimesed standardid ja loodi esimesed rahvusvahelised organisatsioonid, mis tegelesid muuseumide infohaldusega; 1980. aastaid iseloomustab personaalarvutite ja lokaalvõrkude kasutuselevõtt ning multimeedia levik; 1990. aastaid tähistavad sellised märksõnad nagu veeb (WWW), koostalitusvõime ja massiline digitaliseerimine; uue sajandi algust iseloomustab mobiilsete nutiseadmete ja sotsiaalmeedia levik.

Digitaliseerimist ja infoühiskonna arengut võib käsitleda nii ohuna muuseumidele, muutes muuseumid anakronistlikeks asutusteks, mis pärinevad sellisest minevikust kus teadmised ja võim olid seotud materiaalsusega. Aga teisalt ka enneolematu võimalusena, kui muuseumid muutuvad informatsioonilise ülekülluse ja infopahna ajastul usaldusväärse info haldajateks ja vahendajateks.

Postdigitaalsus

Tuntud infoühiskonna uurija Nicholas Negroponte kuulutas juba 1998. aastal ilmunud artiklis „Pärast digitaalset“ digitaalse revolutsiooni lõppenuks.² Tema sõnutsi muutub maailm siis, kui digitaalsed seadmed ja protsessid muutuvad nähtamatuks, saavad igapäevaelu normaalseks koostisosaks, nii et me neid enam ei märkagi. Alles siis on digitaalne pööre oma eesmärgi saavutanud. Tundub, et see olukord ongi saabunud. Digitaalne kommunikatsioon on meie kaasaegse ühiskondliku infosüsteemi aluseks. E-post ja muud internetiteenused, mobiilsed infosüsteemid, raadio ja televisioon, filmid, fotod – kõik see põhineb digitehnoloogial. Suur osa digitehnoloogiast jääb tavakasutajale tabamatuks, on muutunud nähtamatuks, taandudes tehnilistesse süsteemidesse. Suur osa tehnilistest seadmetest on tänapäeval varustatud digitaalsete mikro-protsessoritega. Lisaks inimestevahelisele suhtlusele on tekkinud inimeste ja masinate vaheline ning masinate endi vaheline kommunikatsioon.

Muuseumi valdkonda tõi postdigitaalsuse mõiste Ross Parry, kes määratles postdigitaalset muuseumit sellisena, kus digitaalne on tunginud organisatsiooni kõikidesse osadesse ja tegevustesse ning digitaalsed on kõik muuseumi põhitegevused.³ Digitaalse info rolli paremaks mõistmiseks muuseumides võib kasutada info elukäigu mudelit.

Info elukäik

Tsüklilisus on omane kõikidele nendele käsitlustele, kus kirjeldatava protsessi metafooriks on elusorganism. Kui räägitakse dokumentide või informatsiooni elutsüklist, siis selle metafoorseks aluseks ongi tsükliliselt läbitavad eluetapid – sünd, kasvamine, õitseng, vanadus ja surm. Dokumentide ja laiemalt informatsiooni käsitlemisel on elukäigu kontseptsioon väga levinud. See viitab selle, et infot käsitletakse dünaamilisena, sarnaselt elusorganismidega: info luuakse, see läbib kindlad eluetapid ja seejärel sureb või võetakse uuel kujul taaskasutusse. Igal etapil või faasil on kindlad elemendid ja iga etapi raames tehakse kindlaid funktsionaalseid tegevusi. Tegemist on dokumendihalduse ja arhiivinduse keskse metafoorse mudeliga, mis on laialt levinud alates 20. sajandi keskpaigast.⁴

Elutsüklimudelit on laiendatud ka infole tervikuna, sõltumata selle sisust, esinemis-viisist ja kasutusest. Infohalduse kontekstis on esitatud näiteks järgmine dokumentide ja info elutsükli mudel (joonis 1), mis keskendub infohalduse tegevustele ning jagab need seitsmeks etapiks.

Kavandamisetapp aitab infohalduse vaate seostada organisatsiooni igapäevategevusega. Teine etapp (kogumine, loomine, vastuvõtmine, hõive) on seotud uute inforessursside loomisega. Kolmas etapp (organiseerimine) haarab info organiseerimise, mis on aluseks neljandale etapile (kasutamine ja levitamine). Viies etapp on seotud info haldamise, kaitse ja säilitamisega. Kuues etapp (kõrvaldamine) on seotud ebavajaliku teabe hävitamise ja vajaliku teabe pikaajalisele hoiule suunamisega. Seitsmes etapp (hindamine) hõlmab kogu infohaldusprotsessi pidevat jälgimist ja hindamist selle paremaks korraldamiseks.

Muuseume käsitledes tuleb tõdeda, et infohaldus haarab erineval füüsilisel kujul esitatud teavet. Keskset rolli täidavad loomulikult museaalid, mis võivad olla nii füüsilised objektid, kui ka digifailid ning neile lisandub hulgaliselt kirjeldavat teavet. Info loomiseks kasutatakse erinevaid meetodeid, alates objektide ja sellega kaasneva teabe kogumisest ning lõpetades uurimistegevusega muuseumides. Loodud info talletub objektides, nende kirjeldustes muuseumi infosüsteemis, visuaalses materjalis, artiklites ja raamatutes ning näitustel. Infot luuakse aga ka näiteks konserveerimistegevuste käigus või siis tagasisidena külastajatelt.

Väga olulisteks infokandjateks on alati olnud ja on ka praegu inimesed, nii muuseumitöötajad, kui ka muuseumide kasutajad.

Loodav teave tuleb organiseerida ja hallata. Selleks kasutatakse mitmesuguseid infosüsteeme, nagu näiteks museaalide ja tööprotsesside haldamiseks mõeldud MuIS. Info organiseerimisel luuakse üksikutest „infotükkidest“ süsteem, näiteks üksikutest kogutud objektidest kogu. See, millistel põhimõtetel objekte kogutakse ja kogusid arendatakse on samuti oluline muuseumi poolt loodav teave. Kindlasti ei tohiks unustada lihtsat tõsiasja, et infot on võimalik organiseerida erinevatel, iseenesest täiesti võrdväärsetel viisidel ning seega on oluline säilitada need subjektiivsed otsustused, mis mingi info organiseerimise kujuni on viinud. Samuti on üsna ilmne, et sageli toimub info loomine ja organiseerimine üheaegselt, kui muuseumitöötajad integreerivad uut teavet olemasolevatesse infosüsteemidesse. Info kasutamine ja levitamine eeldab selle kättesaadavaks muutmist inimestele, kes seda vajavad ning teiseks, peavad need kasutajagrupid olema võimelised teavet mõistma. See tähendab, et nii museaalid kui ka digitaalne teave vajavad rohkemal või vähemal määral seletavat infot. Info interpreteerimisel võib olla suurem rolli nii muuseumil kui ekspertidel, näiteks näituste ja uurimuste koostamisel, aga juhtroll võib olla ka kasutajal, kes otsib endale sobivat teavet muuseumi infosüsteemi vahendusel. Kasutajatele võimalikult sobiva info esitusvormi – ja viiside leidmine on keerukas, kuid samal ajal äärmiselt oluline ülesanne. Selle ülesande edukas täitmine eeldab muuseumil pidevalt teabe kogumit külastajate kohta. Tänapäevad digitehnoloogiad pakuvad selleks jällegi uusi võimalusi. Iga külastaja peab leidma talle vajaliku info sobival kujul, nii et miinimumina tuleb meil teada, mida ta tahab ja millisel kujul talle meeldib infot kasutada.

Igasugune info organiseerimine sisaldab paratamatult ka ebavajaliku teabe eemaldamist. See puudutab nii muuseumiobjekte, kui ka digitaalsel kujul esinevat teavet.⁵ Eriti kipub kogunema just digitaalne teave, mis ju näib silmatorkamatuna ja ruumi mittevõtvana. Samas on ebavajalik teave alati infosüsteeme mõttetult koormav.

Mida siis teha?

Millised on järeldused saab teha info elukäigu mudelist? Esimene järeldus on üsna triviaalne – info, nagu kõik muudki ressursid, vajab haldamist. Ilma haldamata teavet ei ole võimalik kasutada. Digitaalse info korral tähendab see suure tõenäosusega ka info hävimist. Teiseks on infohaldus paratamatult seotud organisatsiooni kõikide tegevustega. Seega tähendab uute infohaldusmeetodite kasutuselevõtt paratamatult kogu organisatsiooni muutumist. Ehk siis – digitaalseid infohaldusvahendeid kasutav muuseum ei saa enam olla selline, nagu ta oli varem. Info elutsükkel seob muuseumi erinevaid töölõike ja osakondi nii, et ükski tööetapp ei ole teisest olulisem ega tähtsam. Kolmandaks peab tõdema, et digitaalset teavet tuleb koguda või luua, täpselt samamoodi nagu kogutakse muuseumisse esemeid või tehti pilte filmilindile. Muutunud on vahendid ja laienenud see, mida me objektide all mõistame, kuid olemus on jäänud samaks. Arvutivaldkonnast on tuntud akronüüm GIGO (garbage in, garbage out, rämps sisse, rämps välja), mis viitab sellele, et infosüsteem saab olla vaid nii hea, kui on sellese sisestatav infomatsioon. Lõppude lõpuks sõltub kõik kogutava teabe väärtusest ja olulisusest. Teab mis uudiseks ei ole ka see, et info vajab organiseerimist, kirjeldamist ja säilitamist. Digiinfo pakub siinkohal palju uusi võimalusi, kuid nõuab ka hulgaliselt vahendeid, seda nii vastava oskustega tööjõu, kui ka muude ressursside näol. Informatsiooni kohasust on vajalik hinnata ja ebavajalik teave kasutusest kõrvaldada. See ei tähenda iga kord selle hävitamist, aga mittevajaliku info alla on tänapäeval kerge mattuda.

Uued kommunikatsioonitehnoloogiad omavad alati äärmiselt suurt mõju sellele, kuidas infot levitatakse. Enne digitaalsete tehnoloogiate kasutuselevõttu on inimkond elanud läbi kirjutamise, trükikunsti, telefonide, telegraafide, raadiote ja televisiooniga toimunud hiiglaslikke muutuseid. Koos digitehnoloogiatega on lisaks tehnilistele aspektidele muutunud ka teabe tähendus ja olemus, täpselt nagu see on toimunud varasemategi inforevolutsioonide juures. Kas virtuaalne külastus on samaväärne füüsilise külastusega? Vaieldamatult annavad need erineva kogemuse ning vahetu autentsete objektide kogemine jääb muuseumide pärusmaaks. Samas on muuseumide külastajate uuringud on näidanud, et näituse kuraatorite poolt püstitatud eesmärgid jäävad vähemalt pooltele inimestele arusaamatuteks.⁶

Inimesed on digitaalse sujuvalt ühendanud füüsilisega, vaadake või mööda linnatänavat osavalt loovivaid noori, pilk nutiseadmes ja klapid kõrvas. Kõik kes arvavad, et nad ei näe midagi enda ümber eksivad, need noored liiguvad hoopis rikkalikumas ja täielikumas maailmas, kus füüsiline on sulandunud kokku digitaalsega. Kui juba noored seda teevad, siis on selge et tulevik saabki selline olema. Muuseumid peavad samuti saama üle lähenemisest, mis lisab digitaalsed lahendused olemasolevatele füüsilistele kogudele ja näitustele. Digitaalne tuleb võtta muuseumide töö korraldamise aluseks ja sealt minna edasi.

Viited

¹ Vt nt: David Williams. 1987. A brief history of muuseum computerization. – A guide to muuseum computing. Nashville, TN: American Association for state and local history, pp. 1-5; Andrew Roberts. 2001. The changing role of information professionals in museums. – MDA Information, vol. 5, 3, pp. 15-17.

² Nicholas Negroponte. 1998. Beyond Digital.http://web.media.mit.edu/~nicholas/Wired/WIRED6-12.html

³ Ross Parry. 2013. The End of the Beginning: Normativity in the Postdigital Museum. – Museum Worlds: Advances in Research, vol 1, nr 1, lk 24–39

⁴ Upward, F. 2000. Modelling the continuum as paradigm shift in recordkeeping and archiving processes, and beyond a personal reflection. – Records Management Journal, 10, 3, 115–139. (Upward 2000: 117–118).

⁵ Vt: Nõuandeid museaalide muuseumikogust väljaarvamise korraldamisel https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/13._nouandeid_museaalide_muuseumikogust_valjaarvamise_korraldamisel_0.pdf; Heather Hope Stephens. 2011. All in a day`s work: how museums may approach deaccessioning as a necessary collections management tool – DePaul Journal of Art, Technology and Intellectual Property, Vol. 22, lk 119-181. 

⁶ Art museums and the public. Smithsonian Institution. 2001. https://www.si.edu/Content/opanda/docs/Rpts2001/01.10.ArtPublic.Final.pdf