// Päevateema

Rääkigem museaalide digiteerimisest!

Mari Siiner Kanut, EVM
Martin Sermat Kanut, EVM
Tallinna Linnaarhiivi pärgamentköite

Digiteerimine on olnud viimastel aastatel mäluasutustes üks enim kajastatud teema. See on oluline töölõik materiaalsest pärandist e-kultuuri loomisel. Kuidas meil läheb? Pigem hästi, ehkki mõnikord tundub, et asjad siiski alati ei laabu nii, nagu peaks. Kuidas on muutnud reaalset olukorda muuseumides digiteerimise senised strateegiad ja arengukavad?

Museaalide digiteerimine tähendab sisuliselt materiaalse kultuuripärandi digitaalset dokumenteerimist autentse e-kultuuri loomiseks. Digiteerimine ja e-kultuuripärand on teemad, mis on tulnud, et jääda ja areneda. Nähtus on omamoodi huvitav.

Materiaalset kultuuripärandit dokumenteeritakse digiteerimistehnoloogiatega, mis kannavad endas uut kultuuri. See ei ole puhtalt sotsiaalia, humanitaaria ega ka reaalia klassikalises mõttes. Neid klassikalisi nähtusi käsitletakse selles uues kultuuris oma reeglite järgi. Mart Trummal on kirjutanud: „Selle nähtuse töövahendid on näpatud rakendusmatemaatikast, meetodid laenatud rakenduspsühholoogiast ja ainet ammutab see igapäevaelu kõrval kunstist ja humanitaariast. Käsutatavate rahaliste vahendite mõttes on see kultuur tõusnud turutegijaks, kujundab ettekujutusi ja veendumisi rohkem kui teadus. Genereerib tulu plahvatuslikumalt kui traditsioonilised majandusharud ja jõuab suurema osa inimesteni kui ükski senisest kultuurist mõjujõuga, mida seni on ainult religioon ilmutanud. Kerkib püramiid eemaldudes teadusest ja seeläbi eelneva ühiskonna materiaalsest alusest.”1

Digiteerimine eeldab suuri investeeringuid. Digiteerimiseks vajalikud süsteemid on väga kallid, töömahukas on ka digiteerimiseks ettevalmistamine, digiteeritud teabe järeltöötlus, säilitamine, digikasutus. On need kulutused õigustatud? Mis muutub, kui muuseumide kultuuripärand digiteeritakse? Kultuuripärandi tähendusliku laetuse, digitaalse taaskasutuse, uuringute ja analüüside eelduseks on pärandi metakirjeldamine 2, märksõnastamine. “Kultuuripärandi digiteerimine tähendab uut ajastut ka Eesti humanitaarteadusele digitaalhumanitaaria (ehk masinloetavate tekstikorpuste analüüsimine) loomisel. Masinanalüüs eeldab kindlasti pärandi kvaliteetset metakirjeldamist.” 3

Kui on olemas Digihoidla ja MUIS, digiteerimist vajavad materiaalsed kollektsioonid, muuseumi digiteerimise tellimused ja digiteerijad – siis kas sellest piisab, et kvaliteetne e-digikultuur tekiks, leiaks rohket kasutamist ja kasutajad oleksid rahul?

Teeme ettepaneku ajakirjas Museum alustada püsirubriigiga „Räägime museaalide digiteerimisest“, kus spetsialistid ja museaalide digiteerijad kirjutavad regulaarselt oma argipäevast ja arendustest. Rubriigis võiks esmalt kajastada kolme praegu muuseumides olulist materiaalse kultuuripärandi digiteerimisega seotud teemat.

  • Digiteerimise töövoog. Museaalide ettevalmistamine digiteerimiseks. Muuseumide kaasamine sujuva ja kvaliteetse digiteerimise korraldamisse. Arhiivtagatisfailid ja kasutustagatisfailid.
  • Digiteerimine. Arhiivtagatisfailide loomine ja arhiveerimine. Digitaalne dokumenteerimine. Erinevad tehnilised lahendused lähtuvalt museaalide liigist (tasapinnalised ja ruumilised objektid). Massdigiteerimine.
  • Kvaliteet ja standardid. Digiteerimise kvaliteedi hindamise meetodid ja nende kasutamine seadmete digivõimekuse ja arhiivtagatisfailide kvaliteedi määramisel.

Kui Kanut alustab käesolevas numbris teemade käsitlemist digiteerimise töövoo teemaga, võiks järgmistes ajakirja numbrites kirjutada Eesti Rahva Muuseum esemete digiteerimise ja Rahvusarhiiv muuseumide negatiivide ja positiivide massdigiteerimise projekti tulemustest.

Eesti Rahva Muuseumi negatiivide skaneerimine Eesti Rahva Muuseumi negatiivide skaneerimine

Musealide digiteerimise töövoog

Kanut on üle 15 aasta tegutsenud museaalide digiteerimise eesliinil. Nende aastate jooksul on digitaalselt dokumenteeritud ja arhiiv- ehk tagatiskoopiaid loodud väga erinevat liiki museaalidest kirikualtaritest müntideni. Museaalide pildindamiseks (ingl imaging) on loodud digitaristu eri liiki digiteerimissüsteemidega (scanback, digiback, digikaamera, skannerid). Museaalide digiteerimine tehniliselt kõrgel tasemel annab võimaluse täpsemalt dokumenteerida pärandit ja uurijatel leida silmaga märkamata jäänud detaile, seoseid ja tähendusi (vt video).

Oleme pikka aega teinud muuseumidega digiteerimiseks vajalikku koostööd: korrastanud töövoogu, koolitanud muuseumide töötajaid, et tutvustada pärandi digiteerimise spetsiifikat ja standardeid (vt video). Museaalide digiteerimist alustavatele muuseumidele on koostatud esmased juhised “Tasapinnaliste museaalide digiteerimine” ja “Ruumiliste museaalide pildistamise juhend”.

Vaatamata Kultuuriministeeriumi valitsusala nappidele investeeringutele digiteerimise arendusteks ja digiteerimisvaldkonna kroonilisele rahapuudusele on viimasel kümnendil tänu omatuludele olnud võimalik suurendada võimekust tulla toime pärandi keeruliste digiteerimisülesannetega. Arengustrateegias on planeeritud kaamerapõhise PhaseOne-tehnoloogia rakendamine.

Töövoog Töövoog

Kanuti ja muuseumide koostöö korraldamiseks ja soovitud digitulemi saavutamiseks kooskõlastatakse muuseumidega esmalt töövoog, et järjestada tööetapid, jaotada tööülesanded ja vastutus.

Selleks et museaalidest tekiks digiteerimise tulemusena kasutaja jaoks autentne, sisukas, visuaalselt köitev e-kultuur (lisaks MUISile), tasub kõigil digiteerimise koostööpartneritel pingutada ja iga tööetapp teostada parimal võimalikul tasemel. Tööde teostamise kvaliteeti aitavad saavutada ja hinnata juhised ja standardid.

Autentse e-digipärandi loomine algab museaalide ettevalmistamisest. Sellega seotud tegevused on joonisel 1 tähistatud helesiniste kastidega. Ettevalmistatud museaal on piisavalt kirjeldatud, puhastatud, nummerdatud, võimalusel sirutatud ja pakendatud selliselt, et digiteerijal oleks enne ja pärast digiteerimist ohutu museaali käsitseda. See lubab digiteerijal töötada täpsemalt ja efektiivsemalt.

Kui muuseum on ettevalmistavad toimingud teinud, siis on lihtne vormistada tabel digiteerimise tööde tellimiseks. Seejärel tuleb peavarahoidjaga kooskõlastatud tabel saata Kanutisse digitellimuse vormistamiseks. Sellele järgneb lõplik kooskõlastuse etapp, kus lepitakse kokku ka muuseumi (tellija) erisoovid nii tagatis- kui ka kasutuskoopiate parameetrites. Oma töödes lähtub Kanut dokumenteerimise ja digiteerimise osakonnas kooskõlastatud standardist, mille nõuded on ära toodud ka juhendites.

Detailsemalt on digiteerimise tellija ja digiteerimisasutuse koostööd Kanuti näitel kirjeldatud 2021. aastal täiendatud „Ruumiliste museaalide pildistamise juhendi“ lisas 1 „Museaalide digiteerimise töövoog“.

Viited:

1 Mart Trummal, tõlkija järelsõna Jerome Kagani teosele „Kolm kultuuri. Loodusteadused, sotsiaalteadused ja humanitaarteadused 21. sajandil“. Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017.

Meta- (kreeka keeles μετά ‘pärast’) on tavaliselt nimisõna eesliide, mida kasutatakse millegi sellise kohta, mis tuleb pärast selle nimisõnaga tähistatavat ja seda tähistatavat ületades, andes nimisõnaga tähistatavale uue, kõrgema, üldisema vaatepunkti.

Siinses kontekstis on tegemist museaali kirjelduse kirjeldusega formaadis, et muuta sisu kättesaadavaks laiale ringile e-kasutajatele. Veebiotsinguteks on vaja museaali kirjeldus struktureerida, luues HTML-dokumendi (standardi kohaselt koosneb HTML-dokument elementidest, mille järgi kuvab brauser dokumendi sisu). Metakirjeldusse on vaja lisada otsinguks olulised märksõnad (ingl tag).

Indrek Ibrus, Audiovisuaalse pärandi digiteerimine kui radikaalne kultuurimuutus. Sirp, 20.03.2014.

Viited