EMÜ Veebiajakiri

„Inimkäte ja mõistuse viljana loodud ajaloo- ja kultuurimälestised saavad tõelisteks väärtusteks inimtegevuse läbi. Me kas unustame nad, laseme kõduneda ja hääbuda või tõstame need väärtuste tasandile, millele kindlustame mitu korda pikema eluea, kui on antud inimesele endale. Mälestiste koondamine arhiivide, raamatukogude ja muuseumide juurde on vaid esimene samm nende tuleviku kindlustamisel.“

Nii kirjutas restaureerimise erialaajakirja Renovatum Anno (edaspidi ka „Ren“) 1988. aastal ilmunud esimese numbri saatesõnas Vabariikliku Restaureerimiskeskuse direktor Endel Valk-Falk.

Endel Valk-Falk oli 1988. aastaks töötanud pea 20 aastat erinevates mäluasutustes. Pikaaegne valdkondlik töökogemus oli süvendanud temas teadmist, kui oluline on kultuuripärandiga tegelevate spetsialistide omavaheline suhtlus ja tegevuste koordineerimine ning teadmiste ühtlustamine. Tema unistus oli luua keskus, mis pakub kõigile Eesti muuseumidele kvaliteetset konserveerimisteenust ja tagab museaalide säilitamisega seoses igakülgse nõustamise. Unistus sai teoks 1986. aasta detsembris, mil loodi Vabariiklik Restaureerimiskeskus, mis 1990. aastal sai nimeks Ennistuskoda Kanut.

Juba esimestel töökuudel andis keskuse looja kõigile asutuse töötajatele teada, et praktilise töö kõrval on väga oluline oma tegemisi laiemalt ka avalikkusele tutvustada. Renovatumi esimene number ilmus 1988. aastal. „Bülletään „RENOVATUM ANNO…“ peab täitma informatsioonivahendaja ülesannet, andma teavet uuest restaureerimisteaduses, tutvustama ajaloo- ja kultuuriväärtusi juba ennistatud kujul“ (Ren, 1988).

Töö ja areng peegeldub ajakirjas

Tänaseks on ilmunud 17 ajakirjanumbrit, neist 11 paberkandjal ja ülejäänud veebiplatvormil. Ajakiri ei ole ilmunud järjekindlalt kord aastas. Aastatel, mil Eestis toimusid Baltimaade konservaatorite konverentsid, ilmusid Renovatumi asemel trükisena konverentsi ettekannete kogumikud (1990, 1999, 2008). Aastatel 1991–1995 ilmus viis ajakirjanumbrit, kuid järgnevatel aastatel koondati artiklid kokku ning Renovatum ilmus kahe-kolmeaastaste vahedega (1997, 2002, 2004, 2006). Alates 2010. aastast ilmub Renovatum veebiväljaandena (2010, 2012, 2015, 2017/18, 2019/20 ja 2022/23).

Esimesed ajakirjanumbrid kujundas ja valmistas trükisobilikuks Endel Valk-Falk. Tekstid kirjutasid autorid käsitsi, need löödi ümber kirjutusmasinal ning ajakirja makett valmis kääride ja liimi abil. See andis ka trükikratile suuremad võimalused vigu sisse poetada, aga hoolimata sellest olid esimesed pääsukesed tegijatele väga südamelähedased.

Pärast Valk-Falgu siirdumist tööle Teaduste Akadeemia raamatukogu haruldaste köidete osakonda, koostati Renovatum anno 1997 juba uue toimetuse poolt ning see oli viimane paberil ilmunud väljaanne.

Renovatum anno 2010 järjekorranumbriga 12 ilmus juba võrguväljaandena. See otsus ei tulnud kergelt, sest traditsiooniliselt tegeleb konservaator ainelise pärandiga ja näeks meelsasti ka kogumikku käega katsutaval kujul. Asutusel nappis raha ja kuna moodne maailm oli selleks ajaks kolinud internetti, oli see erialase teabe levitamisprotsessi loogiline jätk.

Juba ajakirja esinumbris pandi paika rubriigid: metoodika ja praktika, koolitused, välitööd ning kroonika. Metoodika haaras laiemalt kultuuripärandi säilitustemaatikat, nagu rahvusvahelistele normatiividele toetuvad nõuanded museaalide hoiustamiseks; samuti konserveerimise parima praktika arutelusid. Rubriigis „Praktika“ avaldati konserveeritavate esemete seisundi kirjeldusi, konserveerimismeetodite valikute põhjendusi ja konserveerimistööde lõpptulemusi.

Esimesel kümnendil tehti Kanuti eestvedamisel muuseumides kohapeal palju konserveerimistöid, mis päädisid sisukate artiklitega („Saaremaa koduloomuuseumi vappepitaafid“, „Ruhnu muuseumit asutamas“ jmt). Olulisel kohal olid koolituste ja täiendõppega seotud valdkonnad. Käidi stažeerimas erinevates konserveerimistöökodades (Leedu, Saksamaa, Ungari, Rootsi, Soome jt) ja võeti vastu õppureid Kanutis (Prantsusmaa, Soome, Leedu, Läti jt). Neist valmisid koostööartiklid, mida on ka täna huvitav lugeda. Põnevad on kirjeldused ja fotod kroonikarubriigis Kanuti algusaastate tegemistest, seminaridest ja konverentsidest, konservaatorite tööde näitustest (kohalikud ja üleliidulised) jms.

On loomulik, et varasemate aastate tegemised on hakanud vajuma unustusse ja tänapäeval tundub mõnikord, et enne meid polegi midagi olnud. Tihti on aga uus hästi ära unustatud vana.

On loomulik, et varasemate aastate tegemised on hakanud vajuma unustusse ja tänapäeval tundub mõnikord, et enne meid polegi midagi olnud. Tihti on aga uus hästi ära unustatud vana.

Kanuti töötajatel oli juba esimestel aastatel kogunenud palju infot konserveerimismaterjalide, töövõtete ja esemete ajaloolise tausta kohta. Info säilitamiseks oli koostatud erinevaid andmepanku (nt karbitäied perfo-pappkaarte), mida oli aga raske töödelda ja hallata.

Kui algas arvutiajastu…

1989. aastal muretseti Kanutisse info töötlemiseks esimene arvuti. 1989. aasta Renovatum tutvustab artiklis „Personaalarvuti kasutamisvõimalustest“ infopankade loomist ja kasutust ning tollane Kanuti infotöötaja maalib konservaatorile lootusrikka tulevikupildi. Tänapäeva, mil see valdkond on hiigelhüpetega arenenud, ei osanud siiski keegi ette ennustada.

Sajandivahetusel hakkasid mäluasutused aina sagedamini rääkima kultuuripärandiga seonduva info avalikustamisest ja digitaalsest säilitamisest. Need teemad olid museaalide kontekstis täiesti uued ning vajasid selgitamist ja sisulist avamist. 2002. aastast hakkasid ajakirjas süstemaatiliselt ilmuma infotehnoloogia valdkonda tutvustavad artiklid. Artikkel „Punase raamatu projekt“ (Ren 2002) tutvustab kultuuriväärtuste andmepanku Euroopa riikides ja vajadust-võimalust luua midagi taolist ka Eestis. Artiklid „Digikaameraga muuseumis ning konserveerimistöökojas“ (Ren 2004) ja „Säilitamine versus digitaalne säilitamine“ ning „Virtuaalne näituste süsteem – uus võimalus juurdepääsuks“ (Ren 2006) analüüsivad digitaalse säilitamise strateegia ja originaalide säilitamise seost.

Kultuuriväärtuste digiteerimisel kehtivad kindlad reeglid, kvaliteedinõuded ja vajadus objektide digiettevalmistuseks. Artiklid „Väärtuspõhine digiteerimine“ ja „Ülevaade pärgamentürikute digiteerimisest aastatel 2010–2017“ (Ren 2017/18) seovad need teemaotsad kokku. Väärtuspõhisel digiteerimisel toetavad kõik sellega seotud toimingud ühte põhieesmärki – aitavad kaasa pärandi säilivusele, suurendades seejuures digitaalse teabe kvaliteeti ja avalikku kasutamist.

Digikaamerad ja digitehnoloogia on jõudnud ka konservaatori töötuppa. Digitehnoloogia areng on võimaldanud objekte „näidata“ järjest kvaliteetsemalt ja konservaator võib oma tegemisi esitada ka videona (https://evm.ee/kanut/videogalerii).

Suuremõõduliste kahemõõtmeliste objektide digiteerimine ja kultuuripärandi 3D-dokumenteerimine aitab oluliselt kaasa objekti uuringutele ja konserveerimistöödele, info arhiveerimisele ja vajadusel ka originaalobjekti esitamisele koopiana (artiklid „Suuremõõduliste kahemõõtmeliste objektide digiteerimisvalmidus“ ja „Kultuuripärandi 3D dokumenteerimine“, Ren 2015).

Kanuti konservaatoritele ja digiteerijatele oli suur väljakutse suuremõõdulise Palmse mõisakaardi digiks ettevalmistamine (täielik konserveerimine) ja üks ühele digikoopia valmistamine eksponeerimiseks Palmse mõisas (artiklid „Suuremõõtmelise käsitsi maalitud kaardi konserveerimise lõputa lugu“ ja „Konserveeritud kaardi digitaalne printimine: Palmse mõisakaardi repro“, Ren 2019/2020).

Suurem osa Renovatumi mahust on artiklid konkreetsete objektide konserveerimisest. Konservaatoril on vastutusrikas ja keeruline töö, ta ei ole pelgalt hea käsitööoskusega meister. Ta on ka uurija, oma tegevuse kriitiline analüüsija, kogemuste ja teadmiste jagaja ning uusi ideid otsiv õppur. Igapäevatöös kujundab tema valikuid konserveeritavate objektide seisundi hindamine, materjalides toimunud muutuste analüüs ning võimalusel ka ajaline tagasivaade varem kasutatud metoodikatele.

Artiklid loovad seoseid

Ajakirja artiklite eesmärk ei ole kirjeldada lakooniliselt praktilisi töid koos retseptidega, vaid luua ajaloolise objekti ja selle valmistamistehnoloogia võimalikult laiem seotus materjaliteadusega, eseme kasutusega ning ümbritseva keskkonna toimega objektile. See on aegade jooksul muutnud meie konserveerimistööde dokumentatsiooni ja ajakirja artiklid sisukamaks ja teaduslikumaks ning kindlasti ka põnevaks lugemiseks kõigile huvilistele. Mõned näited: „Pühavaimu kiriku ajanäitaja restaureerimise ajaloost“ (Ren 2002), „Üks kaduv kujutis. Fotoportree Joosep Liivist“ (Ren 2006), „Helilooja Eduard Tubina mudellennukid“ (Ren 2015), „Kahe beebitanu konserveerimine – kaksikud Kristjan ja Paul Raud“ (Ren 2017/18), „Leid Altja Paama talu saunast – ega ometi Wiiralti, Sagritsa ja Uutmaa joonistused“ (Ren 2019/20), „Siid, suled ja suured eesmärgid. Kadrioru kunstimuuseumi mööblikomplekti aja- ja konserveerimislugu“ (Ren 2022/23) jpt.

Käsitlemist on leidnud täiendõppe eesmärgil konserveerimiskeemia valdkonda puudutavad artiklid, nagu „Traditsiooniline ja kaasaegne materjal polükroomsete puitobjektide konserveerimises“ (Ren 2004, Ren 2006), „Raudgallustindi korrosioon“ (Ren 2006) jt.

Statistika Renovatumi külastuste kohta näitab, et meid leitakse üles ka teistest riikidest ja ka juhtivad konserveerimiskeskused hoiavad meil silma peal. Mõni aasta tagasi oli ajakirja veebileht tehnilistel põhjustel umbes kuu aega kättesaamatu ja siis uuriti Getty Konserveerimise Instituudist, kas oleme ajakirja ilmumise lõpetanud ja veebilehe sulgenud.

Renovatumisse on kaastööd teinud Eesti erinevate muuseumide konservaatorid, koguhoidjad-säilitajad, raamatukogude ja arhiivide valdkonna spetsialistid ning kõrgkoolide uurimislaborite teadurid ja konserveerimisteemaga tegelevate koolide tudengid. Viimastel aastatel on kaastööde hulk vähenenud, aga ilmselt on ka see aja märk – mäluasutustel on omad veebipäevikud (blogid), kuhu oma tegemistest ülevaateid kirjutada.

35 aastat infot ajakirja lehekülgedel on andmepank meie erialasest tegevusest, oskustest ja nende muutumisest ajas, aga ka konservaatorite kui isikute lugu Eesti konserveerimismaastikul. Kindlasti jätkab ajakiri Renovatum ilmumist. Loodame, et muutuste tuuled ei pühi seda ajakirja olematusse, nagu on juba juhtunud nii mõnegi kultuurimaastikul lugejaid rõõmustanud väljaandega.

Head lugemist ja toredaid kohtumisi vanade tuttavatega – museaalide, arhivaalide, mälestiste ja persoonidega. Lugemiseks vali menüüst vastav rubriik: konserveerimine, digiteerimine, säilitamine, uuringud, täiendõpe.

Renovatumi aastakäigud on kättesaadavad aadressil: https://evm.ee/kanut/ajakiri-renovatum-anno.

INIMENE

• Endel Valk-Falk (12.10.1932–18.09.2019) – Eesti nahakunstnik, restauraator ja köiteajaloolane, töötanud erinevates mäluasutustes.
• 1967–1974 Tartu Riikliku Ülikooli teadusraamatukogu hügieeni- ja restaureerimisosakonna juhataja, kultuurimälestiste restaureerimistöökoja rajaja
• 1975–1986 Eesti NSV Riikliku Kunstimuuseumi osakonnajuhataja, direktori asetäitja restaureerimise alal
• 1986–1988 Eesti NSV Restaureerimiskeskuse direktor
• 1988–1995 Ennistuskoja KANUT direktor
• 1995–2000 Eesti Akadeemilise Raamatukogu köiteuunikumide restaureerimise sektori juhataja
• 2000–2001 Tartu Kunstikooli õppejõud
• 2001–2007 Tartu Kõrgema Kunstikooli professor
• 1968–1974 Eesti Restauraatorite Ühingu esimees
• 1997. aastast kunstiteaduse magister, magistritöö teema oli „Eduard Taska ja Eesti köitekunst“
• 2001 Valgetähe IV klassi teenetemärk
• Endel Valk-Falgu eestvedamisel hakkas TRÜ raamatukogu restaureerimisosakond välja andma erialaartiklite kogumikku „Raamat–Aeg–Restaureerimine“ (ilmunud trükised I–VIII).