// Näitused

Ringkäik Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi püsinäitusel

Johannes Vedru spordireporter, ERR

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi eelmise aasta sügisel avatud püsinäitus kannab valdkonnale iseloomulikku lipukirja: igavene noorus pole võimalik füüsilises maailmas, küll aga vaimu ja emotsioonide maailmas. Tõtt-öelda on selle juhtlause järgi elamine ja käitumine pea kõigi spordivaldkonna inimeste (olgu nad siis atleedid, treenerid, ajakirjanikud või fännid) salajane unistus. Naiivsus, kirg ja idealism on spordis lubatud – seda isegi siis, kui tippaastad on kehalises mõttes kaugele selja taha jäänud.

Silmaga nähtav ja käega katsutav pole selle näituse puhul siiski mingit moodi tagasihoidlikus rollis. Eelkirjeldatud emotsioonide tekitamiseks on muuseum väga palju investeerinud just ruumi kui näitusevahendisse. Materjalid, toonid, liikuvad pildid ja helid peavad aitama kaasa sellele, et see ringkäik mööda muuseumi oleks eeskätt kogu keha kaasav kogemus. Ja et ajapikku muutuks see füüsilisest kogemusest vaimseks elamuseks.

Satun muuseumisse vihmasel kolmapäevalõunal. Koos minuga on näitust uudistamas seltskond teise ja viienda klassi õpilasi – pole kahtlustki, et paljud neist lastest on spordimuuseumis esimest korda. Teada on ka see, et just laste enda poole võitmine on olnud muuseumi oluline eesmärk, omamoodi missioon. Sest spordipisik nakatab kõige kiiremini ja põhjalikumalt just lapseeas.

Kui püsinäitus aasta tagasi pidulikult avati, kahtlesin, kui hästi hakkab külastajate jaoks tööle esimesele korrusele rajatud 19. sajandi stiilis võimla. See kohustuslik osa iga tõsisema spordimuuseumi ekspositsioonis, kus räägitakse kaasaegse spordiliikumise algusest, tuleb ju kuidagi ära näidata ja ära rääkida. Samas juhtub sageli, et Lurichist, Hackenschmidtist ja teistest suurkujudest kõneldakse liiga pikalt. Sellega võetakse ringkäigult kohe hoog maha. Tahaks ju hoopis rohkem teada saada ja kuulata Sildarudest või Tänakutest, kellega ennast tunduvalt lihtsamalt seostada osatakse. Ja olgem ausad, igas valdkonnas on oma ajaloolised tõstekangidega mehed, keda puudutav oluline materjal tuleb serveerida piisavalt põnevalt ja loominguliselt. Aga rohkem kui sada aastat tagasi elanud meeste fotode kõrvale tundub puutetundlike ekraanide asetamine kuidagi kohatu. Hea ja halva maitse piiril asetsevat nippi pole muuseum proovida söandanud.

Minu üllatuseks on aga võimla noorte kooliõpilaste jaoks üks atraktiivsemaid ruume. Ilmselt tänu asjaolule, et enamikule eksponaatidest (nt koolitundidest tuttav „kits“ või korvpalli algusaegu iseloomustavad Naismithi virsikukorvid) on noortel marakrattidel lubatud käed külge panna. Nii kohtangi edasi astudes ringi siblivat noorsandi, kelle kätte haaratud tõstekang peab ilmselgelt olema kergem, kui silma järgi pakuks. Võimlas käib kõva sportlik tegevus. Seintelt jälgivad sagimist needsamad Lurichid ja Hackenschmidtid ning akadeemilisem pool Eesti spordiloo algusest on seega lühidalt ja sisukalt ära räägitud.

Üle kitse ja mööda köit. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum Üle kitse ja mööda köit. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Ka edasist näitust iseloomustab suhteliselt sarnane kontseptuaalne lähenemine. Kõigepealt tuleb asi teha külastajale atraktiivseks. Siis on lootust ka eeldada, et seintel paiknevad tekstid või riiulites seisvad esemed päriselt kõnetama hakkavad. Millega siis inimeste meeli ergutatakse? Mõned näited: võimalus juhtida rallisimulaatorit, istuda täiesti ehtsas bobikelgus ja tunnetada raskusjõudu, saata vilistava või kaasa elava publiku möirete taustal palli korvi, kommenteerida koos Tarmo Tiisleriga spordiülekannet, proovida virtuaalreaalsuse prille. Korraks tekib selle kõige keskel tunne, et tõeline süvenemine tehakse keeruliseks – siis, kui ilmselgelt ümbritsevast „spordiimest“ haaratud laste kilgete ja jooksusammude taustal mõnda tõsisemat teksti analüüsida proovid. Mis seal ikka, tuleb oodata, kuni energiast laetud seltskond sinust möödub.

Nagu eeldakski, tähendab näituse teisel korrusel paiknev põhiosa käiguvahetust ehk sisenemist 20. ja 21. sajandi spordiellu. Üleminek on üsna julge, sest kõigepealt kutsutakse külastajad punastes toonides tualetti – dopinguproovi andmise ruumi. See osa näitusest pälvis avamispäeval päris palju tähelepanu. Teadaolevalt saab spordisõber Eestis esimest korda aimu, kuidas dopinguproovi andmine ikkagi päriselt käib. Tualettpoti ümber paiknevad peeglid (nende ülesanne on, et sportlane ei saaks dopingukontrolli eest midagi varjata) kujundavad keskkonna, mis seni jäänud ehk arusaamatuks või võõraks.

Muuseumi tuleb kiita selles osas, et tabuteemasid näitusel ei ole (juttu on näiteks nii katkenud karjääridest kui ka paraspordist). Spordis leiduvad ideaalid ja pahed on ilmselt meelega asetatud hoopis kõrvuti. Nii jõuab külastaja pärast dopinguruumist lahkumist olümpiamängudele ja olümpismile pühendatud tuppa. Just olümpiamängud kannavad spordis rõhutatult rahu, lootuse ja idealismi sõnumit. Väljapaneku lõpuosas moodustavad spordi triumfaalsed hetked ja pahupool veel ühe omalaadse paari. Eesti sportlaste võidetud olümpiamedalitest kolm sammu eemale astudes võib ennast leida fotoaparaatide välgust pimestatuna pressikonverentsi laua tagant. Dopinguga vahelejäänu rollis.

Kriitiline mõtlemine, mida sellised valikud peegeldavad, on väga eluterve ja ühe demokraatliku riigi spordimuuseumile igati kohane. Päevad, mil sportlastest räägiti vaid ülivõrdes ja pahupoolest vaikiti, võiksid jääda minevikku, nõukogude aega.

Kriitilised ja teravad teemad spordis. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum Kriitilised ja teravad teemad spordis. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Gurmaan otsib väljapanekutest ikka pisikesi, aga märgilisi detaile. Näituse tasemest arvamuse kujundamisel võivadki detailid tihtipeale otsustavat mõju avaldada. Minu kui professionaalse spordiajakirjaniku silma jääb loomulikult spordireportaažile pühendatud nurgake.

Omaaegse salvestustehnika kõrval esitletakse siin ka ehedat „päris elu“. Nimelt on spordimuuseumi töötajatel õnnestunud enda käsutusse saada tuntud Eesti spordireporterite (Toomas Uba, Lembitu Kuuse, Anu Säärits jt) märkmelehed ja kaustikud. See materjal pakub oma eheduses väljapaneku ühe meeldejäävama hetke. Küll tahaks, et samamoodi saaks sirvida ka meie edukamate sportlaste treeningpäevikuid …

Paberitest ja päevikutest rääkides: külastajale avaldub selgesti koostajate valik eelistada digitaalseid (arvuti abil toimivaid) lahendusi. See valik on tänapäeval suuresti paratamatu. Vanemaid inimesi ehk veel ekraanide taha meelitab, aga nooremaid kolletunud fotode ja paberite juurde enam mitte.

See suunamuutus sai spordimuuseumis alguse 2016. aastal avatud näitusega „Kuningas jalgpall. Eesti jalgpalli lugu“. Jalgpallinäituse projektijuhile Siim Randojale usaldati vahepeal spordimuuseumi juhi amet ja nii võiski eeldada, et uus püsiekspositsioon seisab jalgpallinäitusega sarnasel kontseptuaalsel alusel. Kõige suurejoonelisemalt on tehnoloogiline pompoossus uuel püsinäitusel esindatud uhkes Eesti Spordi Kuulsuste Hallis.

Karikasadu. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum Karikasadu. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Mida head võiks selline rõhuasetus anda? Mäletan, et elus esimest korda olümpiaraamatutega kokku puutudes sai vaadatud ja imetletud seal ära trükitud fotosid. Mõne aasta pärast hakkas huvitama ka kõrval asetsenud tekst. Ja ühtäkki muutusid need raamatud väga armsaks ning kuidagi koduseks. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum võiks noorele inimesele anda sarnase impulsi.

Esimene külaskäik paneb ringi jooksma, erinevate eksponaatidega „jõudu katsuma“ ning pilte ja videoid vaatama. Järgmisel ringil tahaks ehk juba nurgatagustesse vaadata ning seintel ja riiulites leiduvat sisu avastada. Kolmandal korral võiks ehk rahulikult maha istuda, nautida „retrotoas“ pakutavat ajalugu (vanad tele- ja raadioülekanded on ühe nupuvajutuse kaugusel) või imestada avatud hoidla sahtlites leiduvate eksponaatide üle. Kuidas küll keegi on kunagi kõik need karikad, medalid ja spordiriistad alles hoida osanud?

Eesti Spordi Lugu. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum Eesti Spordi Lugu. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Mida näitusel muuta? Eesti sporti ja spordivõistlusi püsinäituse avamisega loomulikult pausile ei pandud. Nii ootab muuseumipere Rein Taaramäe poolt kätte võidetud Hispaania velotuuri „punase liidrisärgi“ saabumist (Jaan Kirsipuule kuulunud Prantsusmaa velotuuri „kollane liidrisärk“ on kenasti väljas). Juba on aja kulg teinud muudatusi ka faktides – Anett Kontaveit on tõusnud maailma edetabelis kaheksandaks (muuseumi seinal ilutseb karjääri parimana veel 14. koht) ning olümpiavõitjate seinalt on puudu neli Eesti naisvehklejat. Arvestades spordi kui valdkonna dünaamilisust, peab muuseum sellisteks täiendusteks pidevalt valmis olema. Siinkohal on valik trükistele ekraane eelistada muidugi väga kasulik! Ning kui kahe viimase püsiekspositsiooni avamise vahele jäi rohkem kui 15 aastat, siis tõenäoliselt nii kaua seekordne väljapanek ajaproovile vastu ei pea.

Viited