EMÜ Veebiajakiri

Milleks terminoloogia?

Mõnel, näiteks museoloogia teemal vestluse arendamiseks on vaja teada konteksti sobivaid oskussõnu ehk termineid, mis aitavad konkreetset teemat paremini ja üheselt mõista ning end väljendada. Samast asjast või tegevusest samade sõnadega rääkimine loob eelduse, et me ka mõistame teineteist ühtmoodi. Terminid ei ole ainult spetsialistide pärusmaa, vaid vajalikud kõigile, kes on seotud eriteadmiste esitamise, väljendamise, suhtlemise ja õpetamisega. Mitmetähenduslik terminoloogia võib põhjustada suhtlemishäireid, millel omakorda võib olla halbu tagajärgi.

Segadust tekitab, kui iga osakond või samatüübiline asutus viitab samale objektile või mõistele eri sõnaga. Selle vältimiseks on vajalik ühtne terminoloogia, mis on kõigile valdkonna spetsialistidele ja teistele osapooltele kättesaadav, arusaadav ja tuntud. Näiteks „pööratavus“ on tänapäevase konserveerimiseetika oluline põhimõte, mille kohaselt peaksid kõik keemiliste ja füüsikaliste meetoditega tekitatud muudatused olema objektilt kergesti eemaldatavad ilma seda kahjustamata. Merenduses viitab „pööratavus“ aga laeva mereomadusele ja võimele muuta liikumissuunda. Erialakeeles väljendatakse terminitega täpselt määratletud mõisteid ja püütakse vältida sõnade mitmetähenduslikkust ning tähenduste laialivalgumist.

Kuidas sünnivad terminid?

Terminitöö ei tähenda ka üksnes termini tõlkimist ühest keelest teise, lähtudes sarnasest definitsioonist, vaid sisaldab endas sisulist arutelu sõna ja selle tähenduse üle. Tõlkijad vajavad erialatekste tõlkides oskussõnu, kuid nende ülesanne ei peaks olema vastava sõnavara väljatöötamine. Sageli võib arutelu termini olemuse üle võtta aega rohkem, kui selle kasutaja hiljem aimatagi oskab. Sõnad võivad esmapilgul tunduda täiesti samasisulised, kuid termini puhul on vaja jõuda selgusele ja kokkuleppele nende täpsemas tähenduses (vrd „toonima“ ja „toneerima“). Seepärast on terminitööks vajalik töörühm, kus on erialaspetsialiste, kes termineid vajavad ja kasutavad, aga ka lingviste, kes on keskendunud keele struktuurile, ning terminolooge, kes tunnevad terminitöö metodoloogiat.

Kõige loomulikum viis tööks terminitega on koguda need olemasolevatest erialatekstidest. Spetsialistid kasutavad sõnu, olenemata sellest, kui sobivad või kinnistunud need on. Sageli, eriti kiiresti arenevates valdkondades, võib tekkida vajadus leida ruttu vaste mõnele võõrkeelsele terminile. Kui vajadus termini järele on väga akuutne, siis võibki kinnistuda mitte kõige kvaliteetsem termin, sest midagi on vaja tekstis kasutada.

ICOM Eesti Rahvuskomitee kutsus muuseumiterminoloogia töörühma kokku juba 2016. aastal, et tõlkida eesti keelde üks tänase museoloogia alustekste (eesti keeles Museoloogia põhimõisted, 2016). Terminitööd peetakse ka oluliseks kvaliteediteguriks, kuna see aitab suurendada valdkonnas selgust. Terminitööl on oluline koht muuseumitöös, kuid lisaks valdkonna üldistele terminitele on igal muuseumis tegutseval üksusel veel oma oskussõnavara, näiteks kogude, konserveerimise, hariduse, näituste, kommunikatsiooni jmt terminid.

Kust leida muuseumitermineid?

Kui terminid on välja töötatud ja heaks kiidetud, siis tuleb need teha kättesaadavaks, et neid oleks kerge leida ja kasutusele võtta. Termineid saab koguda näiteks (elektroonilistesse) sõnastikesse ja terminibaasidesse. Terminikirjed võivad sisaldada ka olulist lisateavet, nagu definitsioonid, kasutusnäited, ning kasutusteavet, milline termin on eelistatud, ebasoovitav või aegunud, millised on sünonüümid ja geograafilised eelistused jne.

Terminitöö lahutamatu osa on tulemuste avalikustamine ja võimalikult paljude kasutajate teavitamine. Tänaseks on kolme veebiväljaandesse koondatud hariduse (Sõnastaja, 2015), kogude ja näituste (Muuseumisõnastik, 2020) ning säilitamise ja konserveerimisega (Muuseumisõnastik, 2021) seotud terminid. Need sõnastikud fikseerivad sisuliselt meie eriala oskussõnade hetkeseisu. Lisaks leiab museoloogiatermineid Sõnaveebist, kus need on vajadusel lihtsalt muudetavad ja täiendatavad. Keel muutub kogu aeg, samuti areneb muuseumivaldkonna keel koos muuseumide endiga. Praegugi vajab haridusvaldkonna oskussõnavara tõlkimine ja defineerimine töökäsi. Mõelgem näiteks viimastel aastatel sõnavarasse lisandunud terminitele „e-õpe“ (e-learning), „e-tund“ (e-lesson), „veebitund“ (web-lesson), „hübriidõpe“ (blended learning, hybrid learning), „distantsõpe“ ja „kaugõpe“ (distance learning) jpt, millest pole alati ühest arusaama. Kas me mõistame nende sõnade sisu ühtemood? Mis vahe on e-tunnil ja veebitunnil? Kumba sõna eelistame eesti keeles kasutada?

Uudne definitsiooni loomise metodoloogia

Mõiste ja termin ei ole üks ja sama. Termin on sõnaüksus, millega tähistatakse mõistet. Mõiste (nt muuseum) on abstraktne teadmusüksus – kujutlus mingist objektist või nähtusest, mida saab defineerida. Küllap on kõikidele muuseumitöötjatele viimastest aastatest kõrvu jäänud liitsõna „muuseumidefinitsioon“.

Mõiste ’muuseum’ väga pika ja sisuka defineerimisprotsessi juures võib tekkida küsimus, miks selle üle nii palju arutama peab. Me kõik teame, mis on muuseum, või vähemalt arvame, et teame, ja nõustume ühe või teise muuseumidefinitsiooni osaga. Kõik muuseumis tehtav ei mahu aga enam neisse ridadesse, millest koosneb kõige levinum professionaalne definitsioon, mis on ära toodud Rahvusvahelise Muuseumide Nõukogu (ICOM) 2007. aasta põhikirjas: „Muuseum on ühiskonna ja selle arengu teenistuses üldsusele avatud alalise iseloomuga mittetulunduslik institutsioon, mis kogub, konserveerib, uurib, suhtleb ja eksponeerib inimese ja tema elukeskkonnaga seotud materiaalseid ja immateriaalseid tõendeid õppimise, uurimise ja naudingu saamise eesmärgil.“¹

Kuna muuseumide tegevuspiirid on viimastel aastakümnetel avardunud, alustas ICOM protsessi, et määratleda mõiste ’muuseum’ nii, et see kätkeks tänapäevase muuseumi omadusi ja funktsioone. ICOMi muuseumidefinitsiooni uuendamise komitee (Committee for Museum Definition, Prospects and Potentials) alustas tegevust 2017. aastal, seades eesmärgiks dokumenteerida muuseumimaasikul võimalikult laiahaardeliselt küsimused ja vajadused, millega muuseumid tegelevad ja silmitsi seisavad, et otsustada, kas ja kuidas on vajalik muuseumi definitsiooni uuendada.

Käesoleva aasta alguseks tehti ettepanek viie määratlusega. Mitmes konsultatsiooniringis osales 126 ICOMi komiteed ning osalusprotsent 70,7% tähendab, et kaasatud olid tuhanded muuseumitöötajad sadadest riikidest. Definitsiooni ettepanekud töötati välja andmetele põhjal, mis saadi komiteedelt 18 kuu jooksul tehtud neljast konsultatsiooniringist. Tänaseks on lauale jäänud üks definitsioon, mille poolt või vastu saavad hääletada 24. augustil 2022 ICOMi üldkongressil kõik ICOMi komiteed. Eestikeelne tõlkeettepanek on järgmine:

„Muuseum on mittetulunduslik, püsiv asutus ühiskonna teenistuses, mis uurib, kogub, säilitab, tõlgendab ja eksponeerib materiaalset ja vaimset pärandit. Muuseum on ühiskonnale avatud ja ligipääsetav, kaasav ja toetab mitmekesisust ja kestlikkust. Muuseum tegutseb ja suhtleb eetiliselt, professionaalselt ja kogukondade osalusel, pakkudes erinevaid külastajakogemusi – hariduslikke, meelelahutuslikke ja teadmisi laiendavaid võimalusi.“

Tõlkes on esile tõstetud sõnad, mida 2007. aasta definitsioonis ei olnud. Nagu näha, on muuseum midagi sootuks suuremat kui 15 aasta eest sõnastatud definitsioonis. See ei tulene üksnes muuseumide enda tegevusvälja avardumisest, vaid on tihedalt seotud ühiskonna arenguga. Lihtsalt öeldes – sõnad ei ole lihtsalt sõnad, vaid neil on oluline ja sisuline koht meie erialatöös.

Lõpetuseks

Siit jõuamegi ringiga tagasi selleni, et keel on arenev organism ja see muutub ajas. Meile tuttavate ja igapäevaselt kasutatavate mõistete (nagu ’muuseum’) tähendusväli võib ajas muutuda. Nõnda vajab pidevat tööd ja hoolt ka terminoloogia, et meie eesti keel oleks kasutatav teadus- ja erialakeelena. Kõikidel Eesti muuseumitöötajatel on võimalik pöörduda muuseumiterminoloogia töörühma poole ettepanekutega terminoloogiatööks ja ka ise selles osaleda. Kuna termin peab veenma mitut sihtrühma, olema suupärane ja ühemõtteline, on spetsialistide osalus terminitöös vältimatu. Vastasel juhul kujunevad tegeliku kasutuse ja terminibaaside paralleelmaailmad.

Vaata muuseumiterminoloogia töö kohta: http://www.icomeesti.ee/muuseumiterminoloogia.
Muuseumiterminoloogia töörühma tegevusi on toetanud Eesti Keele Instituut ja ICOM Eesti Rahvuskomitee

Kasutatud kirjandus
Eesti Keele Instituut – https://eki.ee/teatmik/terminibaas-ja-sonaraamat/
Sihver, Ülle (2018). Eestikeelse terminivara hoole ja kasutus on terminoloogiakomisjoni eesmärk ja mõte. – Oma Keel, 1, 62–66.
Thelen, Marcel; Steurs, Frieda (2010). Terminology in Everyday Life. John Benjamins Publishing Company.

¹André Desvallées, François Mairesse (toimetajad); Agnes Aljas (eestikeelse väljaande peatoimetaja). Museoloogia põhimõisted. ICOM Eesti Rahvuskomitee, 2016.