EMÜ Veebiajakiri

Eks igaüks mõtle ja tegutse n-ö oma rikutuse piires, nii ka mina. Läksin Saare KEKi majja (foto 1) kindlal eesmärgil tutvuda Saare KEKi ajaloo ja kontorihoonega. Rõõmustasin juba ette, et Saaremaa kui eeskujulik turismimaa on teinud KEKi muuseumi. Lootsin sattuda näitusele, kust võiks leida informatsiooni 1962. aastal asutatud Eesti NSV Kolhoosidevaheliste Ehitusorganisatsioonide Vabariikliku Nõukogu (1972. aastast Eesti Kolhoosiehitus ehk EKE) tegevuse, selle mõju ja järelelu kohta. Süsteemi kohta, kuhu kuulusid rajoonide kolhoosidevahelised ehituskontorid (KEKid), ehitusmaterjalitehased ja mitmesugused muud asutused, mille peakontor asus Tallinnas (V. Kingissepa tn 12) ja kus töötas kokku kuni 20 000 inimest.

Seda, et EKE ja selle KEKide näol oli tegemist sadade tuhandete inimeste elu(keskkonda) mõjuvõimsalt vorminud nähtusega, ei tarvitseks isegi lisada, kui mitte … EKE-KEKide pärand poleks tänapäeva kinnisvaraarendajate poolt ohustatud, kui arhitektuuriuurijad ja muinsuskaitsjad ei vajaks abi võitluses koroonajärgselt maitsemeeleta ja jõmlikult keskkonnavaenuliku hävitustöö peatamisel. Ja kui nüüd see masendav tõdemus kellelgi korda läks ja kedagi nõukogudeaegsete arhitektuurisaavutuste üle mõtlema pani, siis pole see kõrvalehüpe tänase Saare KEKi tutvustamise juurest tehtud asjatult.

Saare KEKi peahoone, oma ajastu arhitektuuripärl (arhitekt Marika Lõoke) on täna rõõmustaval viisil kõigile huvilistele avatud. Aastakümneid hooldamata, hävimis-lammutamisohus olnud hoone on päästetud ning otsekui Okasroosike nõidusunest ärganud. Majas ei ole nõukogudeaegse Saare KEKi (ega EKE) muuseum otseses mõttes, kaudselt aga küll: koos ühiskonna metamorfoosidega on endisest Saare Kolhoosidevahelisest Ehituskeskusest saanud Saare Kena Elu Keskus (https://saarekek.ee/ foto 2), mida külastades võib leida hulgaliselt viiteid endistele aegadele ja neid vorminud inimestele.

Nõukogude argipäev nõukogude majas

Nimelt on Saare KEKis, millest nüüd on saanud omamoodi kogukonnakeskus, omalt poolt täiendatud rändnäitus „Ajareis nõukogude argipäeva“, mida esimest korda eksponeeriti 2018. aastal Tallinna teletornis lisanimega „Banaane ei ole“.[1] Nii nagu 1980. aastal valminud teletorni, nii sobib rõhuasetusega 1970.–1980. aastatel näitus suurepäraselt ka Saare KEKi 1982. aastal valminud majja.

Hoone teisel korrusel paiknenud kabinettidest tehtud näitusesaalides on pigem humoorikalt kui nostalgiliselt esitatud kümmet teemat: toit kui valuuta ja pikad järjekorrad (foto 3); tuumasõda ja noorsoo protestiviisid; naise roll NSVLis; Soome TV tähtsus Eesti NSVs; kinnised piirid ja matkamine (foto 4); reklaam ja varastamine; ajastutruu vaade tavalisse külapoodi; nõukogude inimese leidlikkus ja asjade isetegemine; „Nu pogadi“ mäng; külaskäik nõukogude baari, restorani ja sööklasse (foto 5).

Lisaks veel näituse sisse- ja väljajuhatus ning atraktsioon „Iž“ – (vana(vana))isade helesinine motikas, millele on (lapse(lapse))lapsel tore selga ronida (foto 6). KEKi maja esimesel korrusel võis näha ka omaaegset gaseeritud vee automaati, nõukogude autonduse konteksti pandud isetehtud autot „Onu Uno“ ning kõigile ootustele vastavalt ka Saare KEKi fotoseeriana esitatud lugu (foto 7).

Seda, et üsnagi vabavormiline ilma eriliste säilitusnõueteta esitatud eksponaatidest kokku pandud näitus külastajaid puudutas, oli lihtsalt rõõm näha. Puudutatus väljendus muu hulgas selles, et oma tähelepanekuid ei jagatud üksnes oma kaaslastega, vaid ka teiste näitusekülastajatega. Nägime, et (vana)emad-(vana)isad peavad väga tähtsaks seda, et nad saavad näitusel ise oma järeltulijatele jutustada, kuidas vanasti elati, ning seletada, mis üks või teine asi on. Mulle kui nõukogude lapsepõlvega inimesele meenutas viimane omaaegseid külaskäike Eesti NSV Etnograafia Muuseumi (tänapäeva ERM) ja talumuuseumidesse, kus giid küsis, kas ma ikka tunnen kapsaraua, koorelahutaja ja võipüti ära. Ja samas meenus ka Tiia Toometi 1983. aastal ilmunud raamat „Vana aja lood“, mille ma ka koju jõudes riiulist üle pika aja kätte taas võtsin ja mida pean vajalikuks siinkohalgi tsiteerida: „Ajaga on asi niimoodi, et alguses on aeg alati uus. Aga veel uuemat aega tuleb kogu aeg juurde. Mõne aja pärast, kui uut aega on juba paras jagu juurde tulnud, saab vanast uuest ajast vana aeg. Kui mina veel laps olin, oli minu aeg igatahes täiesti uus. Kui aga nüüd mu oma lapsed nuruvad, et jutusta, kidas vanal ajal söödi, joodi, mängiti, tülitseti, siis mõtlevad nad, kuidas mina lapsena sõin, jõin, mängisin. Uus aeg on nüüd nende päralt ja mul ei jää muud üle, kui seda tunnistada. Ja jutustada.“

Nii nagu Tiia Toomet kord oma lastele ja raamatus jutustas, teevad seda tänased Saare KEKi muuseumi külastajad. Igaühel on oma lugu rääkida, pikki seinatekste ega nõukogude aja diskursuse seletusi pole vajagi. Muuseum on mõnusalt rahvalik ja toimib põlvkondade ühendajaja – mida veel tahta?!

KEK ja Muki

Lõpetuseks võiks jääda üks sõbrajutt ehk tõdemus sellest, kui tore on, et Eestis on ka kultuuriasutusi, kuhu võib ka neljajalgse sõbra kaasa võtta. Kui ma Saare KEKi helevalgesse majja sõna otseses mõttes (koeraga sisenemise küsimuse selgitamiseks) luurele läksin ja (endise range muuseumitöötajana) väga ettevaatlikult seda mind tervitavalt daamilt uurisin (ei saanud ma ju „suvesaarlasena“ koera kui pereliiget koju või autosse kõrbema jätta), sain mõistliku vastuse: jah, kui koer käitub hästi ega tekita teistes muuseumikülastajates hirmu. Lubanud, et käitub ega hirmuta, hõiskasin rõõmsalt oma väljas ootavale perele: „Muki võib kaasa tulla!“ Tagantjärele võin uhkusega lisada, et Muki kui tõeline sõber ei vedanud meid alt, ei ajanud midagi ümber, ei tõstnud kusagil jalga, ei hirmutanud kedagi, vaid vastupidi – lubas koerast unistavatel lastel endale pai teha. Pai Muki, hea Saare KEK! (foto 8).

[1] Näituse meeskonnas oli algselt seitse inimest: Katrin Sipelgas, Janeli Jallai, Erki Laur, Kristjan Luts, Tarmo Männard, Tanel Soosaar, Kaido Pähn.