// Museoloogia

Säilitamine antropotseenis – hoolimine museaalidest, keskkonnast ja inimestest

Kurmo Konsa Tartu Ülikool

Muuseum peab hoolima nii keskkonnast kui ka inimestest, nii töötajatest kui ka külastajatest. 1990. aastatel hakati arutama nn roheliste või jätkusuutlike muuseumide teemadel. Esmalt seostusid need diskussioonid muuseumide ökoloogilise jalajälje ja mõjuga kliimasoojenemisele.

Tänapäevaks on kogu teemadering aga oluliselt laienenud. Muuseumid ei tegutse keskkonnast ja ühiskonnast eraldi. Jätkusuutlikkust ja keskkonnaga arvestamist peetakse isegi võtmetähtsusega valdkonnaks, mis tagab muuseumide tõsiseltvõetavuse 21. sajandil 1. Tegemist on teemaga, mis haarab arusaadavalt kõiki muuseumis toimuvaid tegevusi ja ettevõtmisi ning puudutamata ei jää sellest ka säilitamine.

Säilitamine on pärandi haldusprotsessi üks osa ja oluline on ka see, kuidas seda protsessi läbi viiakse.

Säilitamises eristatakse kahte põhilist tegevussuunda:

  • ennetav säilitamine (ingl preventive preservation) – eesmärk on aeglustada või isegi takistada pärandiga toimuvaid negatiivseid muutusi. Otsene objektide ja nähtuste mõjutamine on viidud miinimumini;
  • korrektiivne säilitamine (ingl remedial preservation) – objektide ja nähtuste otsene mõjutamine nende väärtuste püsimise tagamiseks

Ennetav säilitamine haarab suurt hulka võimalikke tegevusi:

  • keskkonnatingimuste kontroll,
  • hoiustamine (säilikute paigutus, sisustus, ümbrised jms),
  • integreeritud kahjuritõrje (IPM),
  • kasutamise korraldamine,
  • informatsiooni uuendamine (digimine, koopiate valmistamine jms),
  • näituste koostamine,
  • ohuplaneering ja turvastrateegia,
  • töötajate ja kasutajate väljaõpe.

Nagu näha, ei nõua ükski nendest ettevõtmistest otseselt säilitatavate objektide füüsikalis-keemilist töötlemist. Ennekõike keskendub ennetav säilitamine tervikkogudele, sest üldjuhul pole mõtet luua näiteks sobivaid hoiutingimusi ainult üksikutele objektidele. Korrektiivse säilitamise alla kuuluvad konserveerimine ja restaureerimine, mis on üldjuhul töömahukad ja küllaltki kallid protsessid, nõuavad kvalifitseeritud tööjõudu ning on suunatud üldiselt üksikobjektidele. Ennetav ja korrektiivne säilitamine on väga tihedalt seotud. Nende eristamine on paljuski vajalik vaid selleks, et säilitamist oleks lihtsam planeerida ja juhtida. Siiski võib teatud mööndusega öelda, et ennetav säilitamine on esmatähtis. Ennetava säilitamise kontseptsioon eraldi valdkonnana kujunes välja 1980. aastatel ja leidis esialgu rakenduse vallaspärandiga seotud institutsioonides. Alates 1990. aastatest laiendati seda ka kinnispärandile.

Ökoloogilise lähenemise eesmärk on vähendada inimeste poolt planeedi keskkonnale tekitatavat koormust. Selleks tuleb vähendada taastumatute loodusvarde kasutamist, energia kulutamist ja keskkonna saastamist. Tegemist on arusaadavalt hiiglasliku ülesandega, mille täitmises peavad osalema ka muuseumid.

Vaadates eespool toodud ennetava säilitamise tegevusi, võib kergesti tekkida tunne, et need on vastuolus rohelise mõtteviisiga. Keskkonnatingimuste, sealhulgas temperatuuri ja niiskuse, valgustuse, saasteainete ja biokahjustajate kontrollimine on iseenesest küllaltki energiamahukad ettevõtmised. 2 Samal ajal on tähelepanu nihkumine energia kokkuhoiule ja teistele rohelistele teemadele ärgitanud looma energiat säästvaid muuseumihooneid, vähem energiat kulutavaid keskkonnatagamise lahendusi ja üldse mõtlema rohkem oma tegevuste ökoloogilise jalajälje peale.

Energia ja keskkonnatingimused

Säilitamise oluliseks väljakutseks 21. sajandil on energiat säästvate lahenduste loomine keskkonnatingimuste kontrolliks muuseumides. Oluline on lihtsamate ja ka väiksematele muuseumidele jõukohaste tehniliste lahenduste väljaarendamine. Kindlasti tuleb ka arvestada, et energia kokkuhoid on muuseumides keerukam kui muude hoonete puhul. Me peame arvestama ka museaalide säilitus- ja eksponeerimistingimustega, mis seavad keskkonnatingimustele omad piirangud.

Eestiski on mitmeid maaküttesüsteemidega varustatud muuseume (Maanteemuuseum, Rannarootsi muuseum, Kihnu muuseum, Eesti Mootorispordi Muuseum) ja mitmele (nt Audru muuseum-raamatukogu) plaanitakse neid rajada. Eesti Meremuuseumi angaare kütab nimele kohaselt merevesi. Kõik sellised lahendused on selge samm rohelise muuseumi poole.

Nii säilitatavate objektide kui ka inimeste heaolu seisukohalt on oluline hoonete õhus leiduvad saasteained. Õhk sisaldab alati erinevaid gaasilisi, vedelaid ja tahkeid saasteaineid, nagu vääveldioksiid, lämmastikoksiidid, osoon, mitmesugused lenduvad orgaanilised ühendid (formaldehüüd, äädikhape jt), mineraalhapped ning tolm. Saasteained satuvad muuseumide õhku välisõhust, ehitusmaterjalidest, sisustusest, museaalidest, aga samuti ruumides kasutatavatest kõikvõimalikest kemikaalidest, näiteks puhastusvahenditest. Saasteainete kontroll peab alati algama hoonesisestest allikatest, sest enamikul juhtudel on see lihtsam kui välisõhu filtreerimine ning väga sageli põhjustab just hoonetesisene saastus olulisi kahjustusi. Millised on saastekahjustuste vähendamise võimalused? Ehituskonstruktsioonide  ja sisustuse valmistamiseks tuleb kasutada võimalikult vähem kahjulikke ühendeid eraldavaid materjale.

Mereküttekamber Suure Tõllu kõrval. Foto Meremuuseum

Rohelisemad näitused

Näitused on üks olulisemaid muuseumi tegevusvaldkondi. Näituste ökoloogilise mõju arvestamise seisukohast võib teetähiseks lugeda 2008. aastal Oregoni teaduse ja tehnika muusemi (OMSI) poolt loodud rohelise näituse sertifitseerimise juhendit (Green Exhibit Certification Guide), mille eesmärk ongi keskkonnahoiu printsiipidest lähtuv näituste ja näituseprojektide hindamine. 3  Juhendis on toodud kaheksa tegurit, millest igaühte hinnatakse skaalal 0–4. Hinnatavateks näituse aspektideks on kiirelt taastuvad toorained (nt bambus, kork, õlgplaadid jms), taaskasutatavad objektid ja mööbel, taaskasutatavad materjalid, näituse elutsükkel (kas näitust või selle osi saab uuesti kasutada), materjalide stabiilsus (ei eralda õhku lenduvaid orgaanilisi ühendeid), kohalikku päritolu materjalide kasutamine ning sellised küsimused nagu kas puit on säästva metsanduse sertifikaadiga ja kas näitus arvestab energia kokkuhoiu nõuetega.

Mitmed toodud teguritest aitavad muu hulgas vähendada näituste valmistamise kulusid. Sellisteks on näiteks taastuvad toorained ja materjalide taaskasutus ning kohalikku päritolu materjalide eelistamine. Energia kokkuhoid mõjub samuti hästi ka muuseumi rahakotile. Eestis kureeritud näitustest on minu teada ainult Siim Preimani näitus „Hea olemise kunst“ (2019) rõhutanud ökoloogilise jalajälje arvestamist. 4

Grupinäitus “Hea olemise kunst” Tallinna Kunstihoones. Näitusevaade. Foto Karel Koplimets/ Tallinna Kunstihoone

Konserveerimine pehmemaks

Konserveerimistöid tehes tasuks samuti arvestada taaskasutuse võimalusi. Eelistada tuleks korduskasutatavaid vahendeid (harjad, pintslid, käsnad, lapid jms). Igati tuleks püüda vähendada energia- ja materjalikulu. Kõikvõimalikke töötlusjääke tasuks säilitada selleks, et neid edaspidi kasutada. Objektide konserveerimisel kasutatakse erinevaid keemilisi ühendeid, mistõttu ei tasuks unustada lihtsat tõsiasja, et kõik keemilised ühendid on vähem või rohkem mürgised. Keemilise ühendi mürgisus sõltub selle aine keemilistest ja füüsikalistest omadustest ning toime inimesele aine kontsentratsioonist. Arvestama peab ka organismi eripära – iga, sugu, tervislikku seisundit ning individuaalset reageeringut eri ainetele. Peale mõju inimtervisele on keemilistel ühenditel sageli ka keskkonda saastav toime. Nii ongi üks peamisi viise, kuidas konservaatorid saavad keskkonda, töödeldavaid objekte ja inimesi säästa, just nimelt kasutatavate kemikaalide valik ja nendega õige ümberkäimine. Terve rida varem konserveerimises kasutatud keemilisi ühendeid, näiteks süsiniktetrakloriid (tetraklorometaan), püridiin, benseen, dimetüülformamiid, formaliin jms on liigse toksilisuse tõttu tänapäeval kõrvale jäetud. 

Alati tuleks mõelda, milleks me kemikaali kasutame ja kas sellele võiks leiduda ka mõni ohutum alternatiiv. Samuti on üks võimalus vähendada kasutatava kemikaali kogust. Kui saab, tuleks kemikaale korduvalt kasutata. Osa konserveerimises kasutatavaid aineid ja materjale kuulub ohtlike jäätmete hulka ja sellisel juhul tuleb järgida jäätmekäitlusjuhiseid. Neid ei tohi tavaprügi hulka panna, vaid tuleb viia jäätmejaamadesse. Selliste ainete hulka kuuluvad kemikaalid, biotsiidid, värvi-, liimi-, laki- ja lahustijäätmed, puidukaitse ja immutusvahendid, happelised ja leeliselised lahused, puhastusained, vanad akud ja patareid.

Miks roheline on hea ja ilus?

Lisaks otsesele keskkonnasäästule on rohelisel mõtteviisil ka muid positiivseid aspekte. Avalikkusele suunatud asutustena peavad muuseumid andma inimetele eeskuju ning loodussõbralikkus on tänapäeval väga paljude inimeste jaoks kujunenud iseenesestmõistetavaks. Energiasääst ja prügihulga vähendamine annavad ka selget rahalist kokkuhoidu, eriti kui arvestada seda, et energiahinnad liiguvad tulevikus ainult ülespoole. Siseõhu kvaliteedi parandamine mõjub ühteviisi hästi nii inimeste tervisele kui ka objektide säilimisele. Kohalike materjalide ja toodete kasutamine mõjutab muuseumide koostööd kogukondadega. Nii et kokkuvõtteks võib nentida, et muuseum peab kõikides oma ettevõtmistes arvestama nende mõjuga keskkonnale ning igati tuleb püüda vähendada asjatuid keskkonnamõjusid. Maailmas, kus pole võimalik elada, pole võimalik külastada ka muuseume, nagu me näeme ka praeguses kriisis. 

Detail Dylan Ray Arnoldi teosest “Fraassõrmede kasvudiagrammi / Imendunud kevadpisarad / Küllastuvad kiud, püsiaed / Segadus nihutas uusi sõnumeid” näitusel “Hea olemise kunst”. Foto Karel Koplimets/ Tallinna Kunstihoone

Viited:

1 Brophy, S., Wylie, E.  It’s easy being green: Museums and the green movement. Museum News, September/October 2006, pp. 38-45. https://www.yumpu.com/en/document/read/49427616/its-easy-being-green-museums-and-the-green-movement

2 Sarah Brophy, Elizabeth Wylie. Saving Collections and the Planet. Museum (September–October) 2009. 

3 Jessica Willcox. OMSI green exhibit certification: a cost-saving tool for the exhibition field. Exhibitionist, Spring 2009, lk 14–20. 

4 Airi Triisberg. Kuidas vähendada kunstivaldkonna ökoloogilist jalajälge? Sirp, 22.01.2021. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/kuidas-vahendada-kunstivaldkonna-okoloogilist-jalajalge/

Viited