// Näitused

Seto Rahva Talo Muuseum

Galina Tubin Tartu Ülikool, magistrant
Seto Rahva Talo Muuseum

Viimase kümne aasta jooksul olen tundnud huvi seto rahva kultuuri vastu ning külastanud sellega seoses mitut Eesti muuseumi, näiteks Värskas asuvat Seto Talumuuseumi, Obinitsa Muuseumi jt asutusi, kuid iial ei ole puutunud kokku sellega, mis on jäänud setodest teisele poole piiri – Venemaale. Nii otsustasingi võtta suuna Luhamaa-Pihkva maantee ääres asuvasse Sigovo külla, kus tänapäeval tegutseb Seto Rahva Talo Muuseum. Maantee 25. kilomeetril Pihkva suunas seisab silt, mis kutsub külastama Sigovo küla.

Kõige tähtsam eesmärk oli selgitada välja, kuidas säilitatakse seto kultuuri teises riigis pärast piiride ümberpaigutamist tänapäeva poliitilistes tingimustes.

Väljasõidu korraldamine

Esmalt võtsin ühendust oma väga hea Pihkva tuttavaga, kes oli nõus mind kohe ka aitama. Tänu tema tutvustele sai kokku lepitud personaalne kohtumine muuseumi juhataja Ene Lõivuga. See leidis aset 17. novembril 2019. Meid ootas üllatuslikult südamlik õhkkond koos eriliselt maitsva õunakoogi ja kohaliku ravimtaimeteega.

Pildilt on näha, milliseid pidulikke kooke küpsetatakse. Need on ehtsad näituseeksponaadid ning nende säilitamiseks hoitakse ruumis vajalikku toatemperatuuri, et vältida nende kiiret kuivamist. Järgmistel piltidel näeme ruumi, kus ja kuidas valmib ravimtaimetee. Piltidel on elumaja pööning, kuhu muuseumi külastajaid üldjuhul ei kutsuta.

Edasi juhatati mind muuseumi esindusruumi, kus tegin intervjuu Ene Lõivaga, kes seejärel tutvustas meile maja ja talu territooriumi.

Eksponaadid tervituskoogid (Foto G. Tubin)

Muuseumi kronoloogia

Algas kõik sellest, et üks naisterahvas, Tatjana Ogareva, kolis elama setode territooriumile. Vaatamata sellele, et oli 1980. aastate keskpaik, jätkuv NSV Liidu aeg, suheldi temaga eesti ja setu keeles. Kohalik eluolu viis selleni, et tema ja Tappere perekond hakkasid koos koguma ajaloolist kraami kogu ümbruskonnast. 1990. aastate alguses vahetus võim, riik lagunes ja setode piirkond jagati piiriga kahe riigi vahel ära nii, et osa jäi Eesti riigile ja teine osa Venemaale. Mõne aasta möödudes, 1999. aastal, otsustas Izborski muuseumi direktor Leonid Nikolajevitš Panov luua seto rahva muuseumi. Selleks ostis ta välja Sigovo külas asuva talu, mis on ehitatud 19. sajandil. Talu oli toona müügis ning pärast selle soetamist tehti seal korralik remont, milleks eraldati rahalised vahendid. Talumaja pööningule rajati suurepärane konverentsiruum, mille seinad on kaetud seto mustrite motiivides tapeediga. Ruum on varustatud tänapäevase audio- ja videotehnikaga.

2001. aasta lõpus, pärast remondi lõpetamist, õigeusu nelipühale järgneval päeval toimus muuseumi ametlik ja pidulik avamine. Tänase päevani peetakse seda päeva Sigovo külapäevaks, mida tähistatakse igal aastal.

Muuseum on riikliku muuseumi-maastikukaitseala „Izborski“ filiaal. 2020. aastani finantseeriti asutust Pihkva oblasti eelarvest ja alates sellest aastast jõustus reform, mille käigus kõiki oblasti muuseume rahastab Venemaa Föderatsiooni Kultuuriministeerium.

Ekspositsiooni kirjeldus ja intervjuu

Talu koosneb mitmest hoonest. Talumaja ehitus sai lõplikult valmis 1906. aastal, aga majapidamishooned mõni aasta varem, 1899. aastal.

Püsinäitus asub kõigis talu hoonetes. Elumajas saab vaadata seda, kuidas kohalikud inimesed vanasti elasid. Esmalt satume esikusse, kus seisab mantlisse riietatud mannekeen. Esikust avanevad mineviku eluruumid, mis paiknevad ümber ahju. Ahju peal hoiti alati triikraudu ja teisi triikimisvahendeid, mis olid majapidamise lahutamatuks osaks.

Eluruumi paremas nurgas seisab käsitöötarvetega ja rõivastega kirst ning sealsamas ka pühapilt. 15. sajandil, kui loodi Petseri klooster, võttis sealne elanikkond vastu õigeusu. Setod tajusid ristiusku ja paganluse uskumusi kui ühte tervikut, mis oli võimeline aitama ja andma elujõudu ning mistõttu naabervenelased hakkaisd setosid nimetama poluvernikuteks. Nad käivad korraga kirikus ja järgivad ristiusu kombeid, kuid selleks, et säilitada sidet välismaailmaga, jätkavad oma põliste jumalate austamist.

Toa seinal ripuvad mõned pildid, millel on kujutatud setosid. Üks huvitav pilt oli naisterahvast, kellel on seljas pidulikud rahvariided, mida kaunistavad hulgalised metallist ehted. Kõige tähtsamaks on nende seas suur sõlg – massiivne metallist kuhik, mis kujutab maailmamuna, mille keskel on päike. Liikudes hakkavad ehted kõlisema, teavitades sellest, et varsti möödub tänaval naisterahvas. Arvati, et hõbeda helin peletab eemale kurjad jõud. Ka muuseumi juhatajal Ene Lõivul on selline sõlg, mille ta sai päranduseks oma esiemadelt. Juhul kui peres ei olnud tütreid, siis pärandati sõlg miniale. Lisaks sellele tasub pöörata erilist tähelepanu pildil oleva naise pearätile, mille alt paistavad mingisugused muhud. Need on krunni keeratud kaks punupatsi ning mida suuremad need nn sarved olid, seda targemaks ja parema mäluga setode hulgas naisterahvast peeti.

Piki seina pühapildist edasi seisab veel üks kirst, mis sisaldab suures hulgas tekstiili- ja käsitööesemeid, ning kirstu kõrval õmblusmasin. Õmblemine ja käsitöö oli seto naiste üks põhitegevusi. Naised kasutasid tekstiilesemete valmistamisel väga keerulist ja peent tehnikat, mida õpiti juba lapsepõlves.

Traditsiooniline käsitöö (Foto G. Tubin)

Keset elutuba ripub beebihäll, mis kohe köitis ka minu tähelepanu. Eriline on selle paigaldusmeetod – lae ja ahju külge on kinnitatud painduvast puidust ritv, mille külge on omakorda nööridega seotud häll.

Järgmises ruumis seisavad ehtsad vanaaegsed kangasteljed. Nii õmblusmasin kui ka kangasteljed on täielikus töökorras. Telgedel on võimalik siiani midagi valmistada ja mõista, kuidas need töötavad. Nende kõrval seisab kaks mannekeeni, mis on riietatud ehtsatesse seto rahvariietesse.

Muuseumi seintel ripub vanade fotode kollektsioon, millel on jäädvustatud selle piirkonna elanike eluolu. Ka tänapäeval üritavad setod säilitada vanu kombeid, religiooni, laulukultuuri ja kombeid, taaselustatakse käsitööd, jumalateenistus toimub kirikutes seto keeles, loodud on programmid, mis aitavad korraldada põllumajandust ja parandada piirkonna heaolu.

Muuseumi sisevaade (Foto G. Tubin)

Lisaks ekspositsioonile jutustas Ene Lõiv intervjuus ka Sigovo muuseumiga seotud tegevustest. Igal aastal korraldatakse festival „Setomaa perekohtumised“. Peale muusikalise ja folkloori osa korraldatakse ümarlaudu seto kultuuri säilitamise küsimustes, seetõttu tegeleb muuseum igasuguste kasvatuslike ja hariduslike programmidega. Muuseumi konverentsiruumis koguneb noor põlvkond ja neile õpetatakse käsitööd. Nad koovad, punuvad, tikivad jne. Kolm-neli korda aastas on muuseumis ajutised näitused, millest sain natuke osa ka mina. Pidevalt korraldatakse kohaliku laulu tunde, kus Ene Lõiv õpetab lastele seto keelt, mille edasiandmiseks kasutatakse kirillitsat, mitte ladina tähestikku. Ühe aastaga õppisid selle keele selgeks lausa kaheksa õpilast. Suviti toimuvad kolmenädalased lastelaagrid, mille ajal osalised elavadja ööbivad muuseumi ruumides. Korraldatakse kudumise, heegeldamise, vaibategemise töötubasid ning õpetatakse seto keelt.

Ahjunurk (Foto G. Tubin)

Elumajast väljudes satume taluhoovi. Ühelt pool asub kuur, milles hoitakse maaharimiseks vajalikke tööriistu, saani ja vankrit. Teisel pool on laut. Talu suur territoorium võimaldab korraldada traditsioonilisi rahvaüritusi. Muuseum tegeleb pidevalt kahe riigi setode kohtumiste korraldamisega.

Lõpetuseks

Pärast muuseumi külastust tundsin ennast suurepäraselt, sest see jättis minu hinge erilise rahutunde. Minu meelest ümbritseb Sigovo seto rahva talumuuseumi mingisugune kirjeldamatu eriline atmosfäär, mis salvestus minu mälestustesse igaveseks. Kindlasti oli selle üks põhjusi suhtlemine ehtsa setorahva esindajaga ja südamliku vastuvõtuga. Seal oli kõik nii naturaalne ja loomulik, looduslähedane.

Arvustus on valminud Tartu Ülikooli kultuurikorralduse magistritaseme õppekava aine “Näitused ja interpretatsioon” raames.

Viited