EMÜ Veebiajakiri

Muuseumitraditsioon Setomaal ulatub juba 16. sajandisse. Etnoloog Mare Piho loeb esimeseks muuseumiks Setomaal Petseri kloostri varakambrit. Peaasjalikult hoitakse seal kloostrile kingitud vara, sh 18.–20. sajandist pärit seto hõbedat. Praegu asuvad muuseumid nii seal- kui ka siinpool kontrolljoont kuues eri paigas. Venemaal asuvad muuseumid Petseris, Irboskas ja Radaja külas. Eesti poole muuseumid on Värskas, Saatses ja Obinitsas. Kõik tänased muuseumid on ajastu nägu ja rajatud kohalike algatusel, keskseks teemaks seto kultuur. 

Kultuur on nagu tihedalt kootud värviline vaip. Iga toon ja lõng panustab uhke ja kordumatu üldpildi tekkesse. Nii on ka igal muuseumimajal Setomaal oma lugu ja kindel rõhuasetus. Ilmekalt ja asupaika arvestades oi-kui-sobilikult joonistub Saatse muuseumis välja setode piirikogemus. Uuel püsinäitusel “Igal asjal on piirid / Õgal asa’l omma piiri’” toome esile selle väga erilise paiga sümbolväärtuse nii otseses kui ka laiemas tähenduses. Lisaks tugevale füüsilisele piiride tunnetamise kogemusele aitab Saatse avada ka piiri mõistet vaimsel tasandil.

1990ndatel, kui piir Venemaaga kindlalt suleti, suleti ka juurdepääs ühele osale Setomaast. Raskendatud oli lähikondlaste haudadel käimine ja sugulaste kohtumine, inimesed olid sunnitud kodukirikut vahetama. Sellist olukorda polnud varem olnud. Kuni Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni elasid setod kahe suurema kultuuriruumi vahel kui üks omailmne tervik. Uues olukorras lõigati kultuuriruum kaheks. Piir muutus lõhkujaks ja ühendajaks samal ajal ja ka tugevamalt setode kultuurilise identiteedi osaks. Ühelt poolt traagiline kaotusvalu ja eraldatus, teiselt poolt suurem ühtehoiuvajadus. Näituse keskmesse oleme seadnud identiteedi ja kultuuriga seotud piirimõisted ja nende erinevad aspektid, mis on setodest kantud.

Omamoodi piirid rajati juba 1920ndatel, kui setod liideti Eesti Vabariigiga. Peale Tartu rahulepingut elasid setode asuala elanikud Petseri maakonnas. Tolleaegse integratsioonipoliitika eesmärk oli sulandada mahajäänud ja kirjaoskamatud setod ühiskonda.

Vabariigi algusaegadel loodi mõne aastaga ligi 100 külakooli. 1924. aastal käis koolis 80% kooliealistest lastest. Juurdus üldine arusaam, et kooliharidus on võti paremaks eluks, kuid negatiivne kuvand mahajäänud piirkonnast ja harimatutest kohalikest oli sündinud. Räägitakse, et setodel olnud kolm unistust: osata eesti keelt paremini kui eestlased ise, soetada Tartusse korter ja Mulgimaale maja.

Vaimuelu rikkust kandsid endas aga ka koolihariduseta inimesed. Kui Soome folklorist Otto Armas Väisanen 20. sajandi alguses seto lauluemade juurde jõudis, ei mõistnud neist keegi kirjasõna. Anne Vabarna eepos “Peko” 8000 värssi (1927) on lähikondlaste poolt üles kirjutatud, kuna laulik ise oli kirjaoskamatu. Ka tänu Jakob Hurda tänuväärsele tööle on säilinud hulgaliselt setode laule (“Setokeste laulud I-III”), mis on leitavad ka lehelt folkloor.ee. 19. sajandi lõpus sai Setomaast rahvaluulekogujate meelispaik. Kui mujal Eestis oli arhailine rahvalaul juba taandunud, siis Setomaal see veel elas.
2009. aastal kanti Seto mitmehäälne laulutraditsioon inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. See on igati tore, et ka siis, kui meil on katkemas põlvkonnalt põlvkonnale pärandamise viis, kandub laul edasi läbi klassikalise vormi. Õnneks on hulgaliselt leelokoore, mille tegevust toetatakse ka Eesti Rahvakultuuri Keskuse kaudu.

Vana küla südames asuva Obinitsa muuseumi selge suund on Obinitsas süvenenult tegeleda laulu, laulu kandjate ja seto keelega. Kohalikus kogukonnas hoolitsetakse selle eest, et seto keele eluiga pikendada. Setomaa muuseumidelgi on selles oma roll. Täna veel võib igas muuseumimajas kuulda seto keelt. Ent et keel püsiks, tuleb keelt kõnelda. Kuidas aga julgustada inimesi seto keelt kõnelema? Pea sada aastat tagasi hakkas levima trend, et seto keel on mahajäämuse märk ja iga inimene peaks ikka kõlbelist eesti keelt rääkima. Häbitunne setoks olemise pärast Nõukogude ajal aina süvenes ja need tunded elavad kollektiivses mälus veel tänagi. Taasiseseisvumisega kasvas ka setode rahvuslik eneseteadvus ja kolmekümne aastaga on loodud Setomaast positiivne kuvand. Seto on tugev bränd, mis on eeskujuks teistelegi pärandkultuuri piirkondadele.

Obinitsa muuseumi juurde kuulub kinnise taluhooviga arhailine Luikjärve talu Tobroval. Hetkel ootab Setomaa arhitektuuripärl investeeringusüsti. Tegemist on unikaalse ja ligi 200 aastat järjepideva elukeskkonnana toiminud talukohaga. Muuseum on võtnud endale ülesandeks paiga võluv pool esile tõsta. Täna arvame, et see võiks kanda juhtmõtet „muuseum inspireerib“. Teisisõnu: Luikjärve talust, mille kõrval asub muinsuskaitse all olev Tobrova tsässon, võiks saada pärandihoidjate ja edasiviijate inspiratsioonitalu. Oja kaldal olev talupaik sobib selleks ideaalselt. See on koht, kus mõtteid koguda, uut luua ja käsitööd teha.

Muuseumi külalisele on oluline pakkuda meeldejäävat elamust vahetu kogemuse kaudu. Mis oleks veel vahetum, kui kohalik kultuurikandja kohalikus keeles külalisele kohalikust elust rääkimas? Värska Talumuuseumis elustub argipäev 20. sajandi Setomaal. Pärandaias kasvab piirkonnale iseloomulikke aed-, juur- ja puuvilju, marju – kõike, mida setod oma koduaias kasvatanud ja kasvatavad. Aiasaadused olid omal ajal Setomaal tähtis elatusallikas: siinsed kurgid, sibulad, kapsad, maasikad, õunad ja aiamarjad oli nõutud kaup nii kohalikel kui kaugematelgi turgudel. Kui mujal Eestis hakkas aedviljade kasvatamine levima alles 20. sajandi keskpaigas, siis setodel oli aiaviljade harimise kunst juba ammu omandatud. (A. Banner, Setomaa aiad, 2022)

Talumuuseumis loome argireaalsuse, nihutamaks muuseumikülastuse piire. Ekspositsioon on palju enamat kui lihtsalt loo kirjeldus või museaalide väljapanek. Üks hea sõber on öelnud, et näitus on üks keerukamaid kultuuri/kunsti visualiseerimise ja mõtestamise vorme. Keerukus seisneb temaatilise kompositsiooni loomes, nii et sõnum oleks mitmetasandiline ja haaraks külastaja enda rüppe.

Keskkonna elustamiseks on kolinud muuseumi lauta Eesti maatõugu lehm Säde, kitsed ja seto keelepesarühma lastega inkubeeritud kirju kanakari. Ikka selleks, et saja aasta tagune argipäev kangastuks külastajale täies eheduses. Nüüd läheme kanade otsingule, kes ise on võimelised hauduma. See ei olegi nii levinud. Kindlasti maitseb ka keedetud soolasärg ehk vobla sibula pääluse ja värskelt kütset leeväga paremini, kui oled just palavas päikses heina teinud ja palavuse leevenduseks kõomahla taari joonud. Oluline on viia külastaja tagasi aastaaegu ja rahvakalendrit järgiva elulaadi argipäeva, mis tänaseks on pea täielikult taandunud. Lisaks ehedale külastuskogemusele oleme võtnud suuna säilitada pärandsorte ja hoida maatõugu loomi.

Vastandlik lugu samast ajastust avaneb mõnisada meetrit eemal Õrsava järve kaldal. Juugendstiilis kindral Reegi suveresidents illustreerib vana kohtumist uuega, arhailise taandumist ja moodsa elulaadi juurdumist. Petseri Põhjalaagri rajamisega Värskasse toimusid piirkonnas lühikese ajaga kiired muutused. Kindlasti oli võõrik üllatus kohalikule, kui 1928. aasta suvel esmakordselt ligi 1000 ratsaväelast, kindralid ja nende külalised, Värskasse laagrisse tulid. Rahulikud väikesed külad Värska lahe ääres ja Õrsava kaldal olid linlikust võlust kihevil. Peened prouad pitside ja satsidega, härrased uhketes vormides ja ülikondades segasid piirkonna senist eluolu. Kahe aastaga ehitati ligi 40 hoonega sõjaväelinnak, millest tänaseks on säilinud kolm suurt kasarmuhoonet, söökla, arsti maja, jääkeldrid, laohoone ja tall.

Kaasamõtlemise ärgitamiseks tuleks aktiveerida näituse külastaja kõik meeled, sealhulgas maitse- ja lõhnameel. Setomaa Muuseumide üks osa on Seto Tsäimaja. Pärandtoitu pakkuv söögikoht avati 2004. aastal Laine Lõvi ja Tiiu Kunsti eestvedamisel. Traditsiooniline seto köök on tänagi meile teejuht ja inspiratsiooniallikas. Soovime leida maitsemälu ja selle külalisele taldrikule võluda. Maalähedane köök võlub oma lihtsusega ja kui sinna juurde ka loo oskame jutustada, maitseb seto pudr suulliimiga veelgi maitsvamalt. Praegu plaanime ühendada sajanditagused maitsed 21. sajandi gastronoomia trendidega. Tõotab tulla põnev teekond esivanemate toidulauale.

Setomaa Muuseumide peavarahoidja Tiiu Kunsti mõte, et muuseum algab kogudest, on teostunud Paloveere hoidlatalus. Vanas ja väärikas 1930ndate taluhoones on suursugune setoteemaline tekstiilikogu. Võib ehk öelda, et üks suuremaid Eestis. Kapiuksi avades tulevad nähtavale peened hammõ’ ja sahtlitest värvilised kindapaarid ja linigu otsa’. Vana ja väärikas taluhoone ei pruugi olla kõige kindlam hoiupaik Setomaa varale, küll aga annab edasi midagi, mida on võimalik hingata ainult selles majas just nende kogutud museaalide vahel. See on Tiiu Kunsti elutöö.

Muuseumi elujõud seisneb võimes tulla toime kaasaegsete valupunktide ja teemadega ning nende üle arutlemise oskuses, püüdes leida viise, kuidas pakkuda lisaväärtust piirkonnale. Iga väikese koha muuseum võikski rikastada kogukonda ja luua uusi väärtusi. Seitsme muuseumimaja eest kannab hoolt 22-liikmeline töötajaskond, kellest pea pooled töötavad osakoormusega. Ühele väikesele omavalitsusele peaks muuseumide pidamine olema uhkuseasi. Küll aga varjutavad seda uhkust tihti argielulised küsimused. Hetkel on omavalitsuse panus kohalikesse muuseumidesse ca 7% kogu aasta eelarvest. Kui vaadata asutuse keskmist palgataset, mis on riigis kehtestatud kultuuritöötaja omast poole väiksem, siis tekib küsimus: kuidas edasi? Mis peaks inimesi motiveerima?

Väikese valla suur rikkus – seitse muuseumimaja – on üle Setomaa laiali. Kõiki muuseume väisates saab piirkonda külastav turist ka hea ülevaate kogu Setomaast. Samas ei saa muuseum lähtuda vaid turistist. Seadusest tulenevalt on muuseum ka haridusasutus. Kui vallas on seitse muuseumimaja, siis oleks mõistlik koolide vajadused ja muuseumide võimalused ja vastupidi üle vaadata, et leida muuseumile väljund koolide tunniplaanis. Ressursside parema jagamise eesmärgil ja koolilaste õpikogemuse mitmekülgsustamiseks on muuseum ideaalne õpikeskkond. Juba täna külastavad kõik Setomaa koolid ja lasteaiad hoolsalt piirkonna muuseume, aga see tegevus peaks olema veel süsteemsem ja sihipärasem. Hetkel luuakse Setomaale uut haridusmudelit ja kui see koolilapsed koolimaja kõrval muuseumi kui arvestatavasse õpipaika toob, siis on see muuseumile suur potentsiaal.

Sel aastal aga läheb Setomaa muuseumides olmeliselt ulmeliseks. Setomaa Muuseumi eri majad jutustavad sel hooajal, kuidas mugavus hukutab ja päästab maailma ning mida põnevat sel teel veel juhtuda võib. Näitus „Olmeulm. Unõhusi jäänü’ elo“ kajastab rohelise muuseumi põhimõtteid ajaloolises kuues. Neljas muuseumimajas tuleb jutuks olmeelu areng viimase 100 aasta jooksul. Näituse eesmärk on näidata, mil moel ja kuidas on hügieenistandarditest aja jooksul kujunenud esteetilised standardid ja mida see laiemalt endaga kaasa toob. Soovime näidata, et muuseum saab tulla kogukonnale appi, mõtestades kaasaegseid protsesse minevikukogemuse kaudu ning pakkudes välja oma stsenaariumi ka tuleviku lahenduste tarvis, aktiveerides ja kaasates selleks kogukonda ja oma külalisi.