EMÜ Veebiajakiri

Nii tore, Sirje, et sa tulid Kalamaja muuseumi! 2022. aasta hakkab lõppema ning see on olnud küllaltki keeruline. Kuidas on sinul see aasta möödunud?

See aasta on minu jaoks olnud kiire. Jõul tuli ikka väga ruttu. Aasta esimene pool möödus Tartus ja kujunes väga kiireks, sest tuli valmistada ette Tartu Linnamuuseumi uut püsiekspositsiooni, tegelesime riigihangete ja sisuteemadega. Aasta teine pool möödus pigem Tallinnas. Nüüd on käsil teemad, mis ei puuduta ainult muuseume, vaid laiemalt laste vaimset arengut ja tervist, kiusamist koolis ja kodus. Aga mul on hea meel, et mulle on antud nüüd võimalus viia meie riigi külalisi muuseumisse.

Vaadates aasta esimest poolt Tartu Linnamuuseumi juhina, mille üle oled sa seal uhke?

Tartu Linnamuuseum on väga tore ja huvitav muuseum, kuna see koondab viit muuseumi, millest igaüks on täiesti omamoodi. Nagu alati, on kõik mu kolleegid olnud hästi tublid, mul on tõesti vedanud sellega oma elus. Me tegime koos tublisti tööd ja liikusime uue ekspositsiooni poole. Aga Tartu Linnamuuseumil on nüüd väga tore noor juht. Küll ta need asjad, millele sai alus pandud, ära teeb!

Viimasel ajal on kerkinud üles palgateema munitsipaalmuuseumides, Tartu Linnamuuseumi ja raamatukogu töötajad on ka piketi maha pidanud. Kuidas sellesse suhtute?

Riigimuuseumide ja munitsipaalmuuseumide palgavahe on suur ning peab vähenema. Töö, mida tehakse, on ju ühesugune. Allahindlust ei lubata mitte kuskil, on see riigi-, munitsipaal- või eramuuseum. Kõik inimesed teevad hästi tööd ja ma arvan, et nad peaks selle töö eest saama väärilist tasu.

Sa oled muuseumimaastikul töötanud pikalt. Mis on sind siin hoidnud?

Olen töötanud muuseumimaastikul 41 aastat. Esiteks, ma tahtsingi töötada muuseumis. Läksin juba enne ülikooli lõppu muuseumi tööle. Muidugi mind kutsuti, eks elus on natukene õnne ja kokkusattumisi. Ma hakkasin tööle ülikooli ajaloomuuseumis ja ülikooli ajalooga. Kuna lõputööteema oli ülikooli ajaloost, siis kõik sobis kokku. Teiseks on inimesed, kes muuseumides töötavad. Nad on hästi laia silmaringiga, haritud ja samas mõnusad suhtlejad.

Me oleme ühte meelt. Muuseumides on väga erilised inimesed. 41 aastat on toredasti pikk aeg ning oled jõudnud selle perioodi jooksul rohkelt ette võtta. Mis on sellel muuseumiteel sulle kõige rohkem südamesse jäänud? Mida sa hoiad alati endaga kaasas?

Ma olen tõesti töötanud nii mõneski muuseumis. Ülikooli ajaloomuuseum pani minu muuseumiteadmisele ja -mõistmisele aluse. Seal anti mulle võimalus töötada kõikidel ametikohtadel, mis muuseumis üldse on olemas. Toona muuseumipedagoogi ametikohta kui sellist ei olnud, aga olid giidid. Minagi olen seda tööd teinud. Ülikooli ajaloomuuseumist sain selle kooli ning sealt edasi läks kõik loogilist rada.

Sa oled näinud muuseumitöö eri tahke ja oskad mõista, see on tõesti suur pluss. Millised on aga sinu jaoks olnud kõige vingemad ettevõtmised?

Üheks selliseks on kindlasti Eesti Ajaloomuuseum. Kõigepealt Suurgildi hoone ülesehitamine ja uus ekspositsioon. See oli tohutu kogemus ja meeletu töö – koostöö, meeskonnatöö ja kõik need inimesed, kunstnikud, kujundajad, oma rahvas, sisuloojad, muinsuskaitse – kõiki oli niivõrd palju.

Suurgildi loomise ajal olin aga mõtteis juba Maarjamäel, sest kompleks ei olnud korras ja algas raha taotlemine selleks. See oli hästi pikk protsess – terve Maarjamäe kompleksi ehitus ja tallihoone renoveerimine, filmimuuseum, hoidla, loss oma sisu ja uue ekspositsiooniga ning Eesti muuseumide esimese lastemaailmaga. Muuseumid arenevad koos ajaga ning seltskond, kes muuseumis töötas, muutus pidevalt. Lisandus turundus ning oluliseks sai muuseumipedagoogika, muuseumiharidus.

Milline paistab Eesti muuseumimaastik distantsilt? Kas see on õitsemas või on mõni tilk tõrva ka?

Ei, tõrva siin küll ei ole. Kui võrrelda meid Euroopa ja maailma muuseumidega, on Eesti muuseumid väga heal tasemel. Ekspositsioonid on suurepärased, näitused on väga head ja läbitöötatud. Minu arvates on oluline, et ei tehta ainult näitust, vaid sinna juurde tehakse näiteks haridusprogrammid ja loengusarjad, mis kokku moodustavad töötava terviku.

Kui räägime rohelisest muuseumist, siis uusi näitusi-ekspositsioone tehes võiks mõelda keskkonnateadlikumalt, püüdes ära kasutada eelmiste näituste vahendeid. Kui tegime näiteks Tartu Linnamuuseumis usunäitust, kasutasime ära kõik eelmise näituse vitriinid, värvides need lihtsalt teist värvi. See võib tunduda väike asi, aga kui kõik niimoodi toimivad, siis on mõju suur. Meie kunstnikud, kujundajad ja produktsiooniinimesed on nii andekad ja loovad, et nad kindlasti oskavad ära kasutada seda, mis juba olemas.

Muuseumid on viimastel aastatel kõvasti arenenud ning käimas on palju uusi algatusi ja suundumusi. Järgmisel aastal on tulemas muuseumikaart, kuidas sa sellesse suhtud?

Mina toetan muuseumikaardi algatust väga. Muuseumikaart on üks muuseumide toetamise võimalusi, mis annab võimaluse terve aasta muuseume avastada. Eestis on umbes 250 muuseumi ja igale poole saaks minna sama kaardiga – kujutage ette! See oleks hästi tore kingitus. Mulle meeldiks, kui ühel hetkel tulevikus jõuame selleni, et muuseumikaart kehtiks ka Soomes. Arenguvõimalusi on muuseumides meeletult.

Sa pead oluliseks muuseumiharidust. Kui koos ajaloomuuseumis töötasime, nägin seda lähedalt. Kas muuseumiharidusega tegeletakse Eestis piisavalt? Kas lasteaiad ja koolid jõuavad muuseumisse?

Muuseumid teevad tublit teavitustööd koolidele ja lasteaedadele. Olen seda näinud Eesti Ajaloomuuseumis ja Tartu Linnamuuseumis. Selles kindlasti ei ole asi, et muuseumid sellega tööd ei teeks. Mõnikord on programmid koolides-lasteaedades nii tihedad, et lihtsalt ei jõuta tulla ning sellest on kahju. Kaugelt tulijatel saab määravaks raha. Taheti ju luua muuseumiportfelli ning sellest oleks olnud abi kaugetele koolidele, et nad saaksid samuti muuseumisse tulla. Natuke oleks vaja riiklikku abi just kaugematesse kohtadesse.

Ligipääsetavusele tuleks kindlasti laiemalt tähelepanu pöörata, kui tehakse uusi ekspositsioone ja näitusi. Praegu on vaimse tervise probleeme palju, ka koolilastel ja isegi juba väikestel lastel. Ehk suudaks muuseumihariduse arendamisel mõelda nende teemade peale? See oleks väga tänuväärt, aga sellega vist praegu eriti ei tegeleta.

Suure töö on teinud ära selles vallas Eesti Tervisemuuseumi näitus „Palju õnne!? Näitus heaolust, vaimsest tervisest ja tasakaalust“.

Arvan, et vaimne tervis peaks olema teema, millega Eesti muuseumid võiksid tegeleda. Muuseumidel on lihtne seda teha, sest oskused ja inimesed on olemas. Muidugi on oluline konsulteerida spetsialistidega, kes tegelevad selle teemaga.

Hiljaaegu rääkisin sel teemal meie sotsiaalkaitseministriga. Tema oli sellega samuti nõus ja sai väga hästi aru. Ma rõhutasin muuseumide olulisust. Muuseumid oskavad inimesi vastu võtta – on ilmselge, et ükski laps ei lahku muuseumist nuttes. Muuseumid suudavad anda targalt edasi positiivset emotsiooni.

Seoses rohelise muuseumiga on mul üks mõte veel. Muuseumid võiksid teha rohkem koostööd omavahel, et igaüks poleks omaette kuningas. Mind natuke hämmastas see, et meil oli kolm kotinäitust ühel ajal eri kohtades: kolm ekspositsiooni, kolmed vitriinid, kolmed produktsioonitegijad. Kui mõtleme meie tänasele elule ja rahapuudusele, võiks küsida, kas juhul, kui see oleks olnud ühes kohas, oleks saanud teha ühe toreda kataloogi sinna juurde.

Tavaliselt on üks näitus üleval kuus kuud. Aga kui teeks nii, et see läheks edasi järgmisesse kohta? Kui mõtleme lastele, kellel ei ole palju võimalusi sõita muuseumi, oleks ju parem, kui muuseum tuleks oma näitustega neile lähemale?

Kas pole muuseumihariduses peidus ka võtmed, et aidata kaasa sidusama ühiskonna loomisele? Pean silmas nii meie muukeelse elanikkonna integreerimist kui ka Ukraina põgenike abistamist.

Muuseumi üks ülesanne ongi integreerida. See hakkab peale juba lasteaias. Kui nad lasteaiaealistena tulevad muuseumisse ja me hakkame tegelema nendega eesti keeles, siis integratsioon toimub. Keeruline on seda võib-olla teha vanemate, täiskasvanute puhul.

Keelekümblust ei arendata mitte ainult koolides, vaid ka muuseumides. Kiiduväärselt on Eesti muuseumid Ukraina teema väga hästi omaks võtnud. Ukrainlastega tegeletakse eri muuseumites eri tasanditel, kõigil on oma programmid nende jaoks. See on väga tore.

Milline on viimase aasta kõige rohkem meelde jäänud näitus või muuseumikülastus?

Põnevaid asju on hästi palju olnud. Eesti muuseumid teevad iga aasta nii palju ja ma tean, kui südamega näitusi tehakse. Keegi ei mõtle nii, et ah, teeme näituse ära. Neid elamusi ikka on. Ma ei saa aga kuidagi üle ega ümber Eesti Ajaloomuuseumi näitusest Maarjamäe tallihoones „Klaasimeistrid. Eesti klaasitööstuse lugu“. Suurepärane kuraator Anne Ruussaar, suurepärane näitus! Kes ei ole veel käinud, minge vaatama!

Kas see võiks olla ka aastalõpusoovitus, et mida muuseumisse vaatama minna?

Nüüd tooksin esile ühe välismaise näituse. Käisin novembris visiidil Norras ja seal on avatud uus rahvusmuuseum. See on vaimustav koht – täiesti uue ekspositsiooniga uus muuseum. Nii et kui kunagi reisile minna, siis tuleks kindlasti minna Oslosse Norra rahvusmuuseumisse.

Aga soovituse kohta ütleksin niimoodi: ükskõik, kus me Eestimaal elame – austagem oma kohalikke suuri või väikeseid muuseume. Nad kõik on teinud tööd terve aasta. Lähme oma kodukandi muuseumisse, kui me ei jõua kaugele sõita. Teeme kummarduse oma muuseumidele!

Kui sa ei ole oma kodukandi muuseumis kaua käinud, siis mine nüüd!

Külasta oma kodukandi muuseumi ja tee rõõmu muuseumirahvale!

Muuseumimaastikule on tulnud palju noori inimesi, kes on töötanud muuseumis pool aastat, aasta. Mida sa neile ütleksid?

Muuseum on kõige ilusam töökoht maailmas. See on nii mitmekesine, põnev ja huvitav. Iial ei hakka seal igav. Muuseum on töötamiseks särav koht, kus vaim ei tuhmu. Esile kerkivad üllatused panevad su mõtlema ja teevad erksaks. Noortele ütleksin veel, et kuulake vanemaid kolleege.

Ja lõpuks: palun soovi ka ajakirja Muuseum lugejatele aasta lõpuks üks ilus soov.

Minge muuseumisse külla! Just külla! Ma olen terve elu rõhutanud, et meil ei käi külastajad, vaid külalised. Külastaja on Statistikaametile, aga muuseumi ootame külalisi.