EMÜ Veebiajakiri

Kultuuriväärtuste kaitse

2. veebruaril 2003, vähem kui kaheksa nädalat enne USA ja Ühendkuningriigi sõjalise koalitsiooni sissetungi Iraaki, paluti mind appi Ühendkuningriigi kaitseministeeriumile, et teha kindlaks Iraagi arheoloogiline kultuuripärand ja seda kaitsta. Ehkki kutse tuli viimasel minutil, palusin abi Iraagis asuva Briti Arheoloogiakooli direktorilt ning Cambridge’is asuva, nüüdseks suletud Antiikesemetega Äritsemise Uurimiskeskuse direktorilt, ning koos tegime järgmist: 1) koostasime eriti haavatavate mälestiste loetelu, 2) rõhutasime, kui haavatavad on muuseumid ja muistised rüüstamise suhtes, ning 3) tuletasime kaitseministeeriumile meelde Ühendkuningriigile rahvusvahelisest õigusest, eelkõige Genfi konventsioonidest tulenevaid kohustusi, sest Ühendkuningriik ei olnud ega ole tänaseni ratifitseerinud 1954. aasta Haagi konventsiooni. Ehkki kultuuriväärtused said sissetungi tõttu vähe kannatada, tuleb selle eest tänada pigem õhurünnakute täpsust, sõjaliste sihtmärkide hoolikat kindlakstegemist, Iraagi sõjaväe saamatust riiki kaitsta ning enamiku meie nimekirjas ja Pentagonile antud nimekirjas olevate kultuuriväärtuste kaugust sõjategevusest kui nõuandeid, mis kultuuriväärtuste kaitsmiseks anti. Sellest jäi siiski väheks, sest sõjalises operatsioonis eirati meie nõuannete kaht viimast punkti ning seetõttu rüüstati muuseume ja muistiseid, ehkki rüüstamist oleks saanud täielikult ära hoida. ¹ Sellest ajast alates olen ergutanud Ühendkuningriigi ja NATO riikide kultuuripärandi valdkonna töötajaid, sõjaväelasi ja teisi asjaomaseid isikuid, eelkõige poliitikuid, suhtuma kultuuriväärtuste kaitsesse tõsisemalt. ²

Näib, et lääne sõjandusstrateegid on Iraagis ja Afganistanis tehtud vigu tunnistanud ja suhtuvad kultuuriväärtuste kaitsesse nüüd kui nn jõu kordistajasse ehk millessegi, mis nende tööd hõlbustab. Nad on hakanud tunnistama, et kultuuriväärtusi kaitstes on neil kergem võita okupeeritud rahvaste emotsionaalset ja intellektuaalset toetust või vähemalt hoiduda neid võõrdumast. Kultuuriväärtuste kaitse on jõudnud sõjaväelaste teadvusesse kui üks osa NATO nn terviklikust lähenemisviisist – doktriinist, mis kinnitab, et sõjaväe ülesanne ei ole mitte üksnes sõda võita, vaid tagada ka stabiilsus riigis.

Kultuuriväärtuste kaitse ei ole siiski veel terviklikku lähenemisviisi kinnistunud. Mina ja teised teeme koostööd NATO ja mitme riigi sõjaväelastega, et kujundada välja neljatasemeline lähenemisviis, mis kaasab kultuuriväärtuste kaitse sõjalisse doktriini ja planeerimisse. ³ Esimese taseme nõue on, et kõigi sõjaväelaste asjakohase tasandi baasväljaõpe sisaldaks kultuuriväärtuste kaitset. Praegu sisaldub kultuuriväärtuste kaitse enamiku NATO riikide sõjaväelaste väljaõppes. Teine tase tuleb mängu siis, kui tekib siirmise tõenäosus ja sõjavägi peab läbi töötama konkreetse teabe piirkonnas leiduvate kultuuriväärtuste kohta. ⁴ Kolmas tase käsitleb tegevust konflikti ajal ja neljas kultuuriväärtuste kaitset pärast konflikti – ajal, mida sõjanduses nimetatakse stabiliseerimiseks.

Neljatasemeline lähenemisviis nõuab konflikti ajal kaitstavate kultuuriväärtuste nimekirjade olemasolu. Sõjaväejuhid püüavad saada niisugust nimekirja kõigi riikide kohta. Nende andmete esitamisest oleme aga väga kaugel ja puudu võib olla ka tahtest. Samuti tekib küsimus, kes need nimekirjad sõjaväele peaks esitama. Nimekirja, mille me 2003. aastal Ühendkuningriigi sõjaväele andsime, koostasid Briti eksperdid Iraagi kolleegide kaasabil. Samal ajal varustasid USA teadlased oma riigi sõjalisi ja tsiviilplaneerijaid kaitstavate kultuuriobjektide nimekirjadega, mis sisaldasid muu hulgas rohkem kui viit tuhandet muistist. ⁵ Liibüa ja Mali nimekirjad koostasid konflikti tekkimise ajal rahvusvahelised ja võõrsil viibivad eksperdid, kes töötasid peamiselt Ühendkuningriigis ja USAs ning tegid suuremal või vähemal määral koostööd kohapealsete kolleegidega. Samasugust nimekirja koostatakse praegu Süüria kohta.

Paljudes riikides koostatakse niisuguseid nimestikke muinsuskaitsetöö käigus. Kahjuks ei tehta seda siiski kõikjal ja paljud nimestikud ei sisalda sõjaväele vajalikke täpseid asukoha koordinaate. Organisatsioon, kes arvatavasti peaks nimestike koostamist edendama ja hõlbustama, on 1996. aastal loodud Rahvusvaheline Sinise Kilbi Komitee (ICBS), mis hiljem määrati toetama 1954. aasta Haagi konventsiooni. ICBS ei ole aga saanud piisavat rahastamist tugeva organisatsiooni loomiseks ja seda ei ole saanud ka Riiklike Sinise Kilbi Komiteede Assotsiatsioon, mis loodi 2008. aastal muu hulgas ICBSi kitsaskohti lahendama. USA Sinise Kilbi Komitee ja asutamisel olev Ühendkuningriigi komitee on vaikimisi saanud oma sõjaväe ja NATO peamisteks teabeallikateks.

Probleemid inventarinimestikega

Kogemused on näidanud, et inventarinimestikega on probleeme. Esiteks peavad need hõlmama kõiki kultuuriväärtusi, nagu need on määratletud 1954. aasta Haagi konventsioonis, mitte üksnes mälestisi ja muuseume. Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja suuremat koostööd eri valdkondade spetsialistide – muuseumitöötajate, arhitektuuriajaloolaste, raamatukoguhoidjate ja arhivaaride vahel. Niisugust koostööd arendatakse riiklike Sinise Kilbi komiteede kaudu. Seda aeglast ja suuremalt jaolt rahastamata tööd peetakse sageli siiski väheoluliseks.

Teine probleem on nimistute maht. Iraagi kohta esitasime lisaks muuseumidele ligikaudu 30 muistise nimekirja. Kui ma 2011. aastal esitasin kaitseministeeriumile ja NATO-le Liibüa kultuuriväärtuste nimistu, oli selles 1685 objekti; 2012. aasta detsembris esitatud Mali nimistus oli ligi 400 objekti ning Süüria esialgses nimekirjas viimastel andmetel üle 700 objekti. Need erinevused nimistute mahtudes peegeldavad osaliselt erinevusi teadmiste seisus riikide kultuuriväärtuste kohta. Näiteks Malis pärines Timbuktu piirkonna objektide teave hiljutisest uuringust ning nimistu sisaldas kõiki objekte. Riigi ülejäänud osast olid nimistusse kantud ainult varem kindlaksmääratud nn riikliku tähtsusega objektid. Eri relvajõud reageerisid eri nimekirjadele erinevalt – mõned soovisid saada võimalikult palju teavet, teised palusid „lihtsamini hallatavaid“ nimekirju. Kaitstavate kultuuriobjektide arvu küsimus tõstatati Ühendkuningriigi parlamendikomisjonis 2008. aasta eelnõu arutamisel, millega oleks ratifitseeritud 1954. aasta Haagi konventsioon. Inglismaa rahvusliku pärandi nimistus on üle 400 000 objekti ning loomulikult ei saa sõjavägi neid kõiki edukalt kaitsta.

Kolmas probleem on seotud nimistute koostajate ja koostamise ajaga. Süüria lõpliku nimekirja avaldamine hilines sõjategevuse ajal, sest võrreldi ja kõrvutati nelja nimekirja, mille olid koostanud neli eri töörühma, kes suhtlesid Süüria ekspertidega eri määral. Eri nimekirjades kasutati erinevaid ingliskeelseid transkriptsioone ning samade objektide kirjed kattusid. Mõne nimistu GPSi andmed olid täpsed, teistel vähem täpsed. Mõned sisaldasid selgitusi objektide tähtsuse kohta, teised mitte.

Neljas probleem on seotud sellega, missuguseid andmeid vajatakse. Vähestes riikides on olemas kultuuriväärtuste täpsed koordinaadid ning muististe kohta saavad sellist teavet anda vaid vähesed inimesed ning ka siin on omad piirangud. Näiteks suutis Ühendkuningriik alles suhteliselt hiljuti anda üksikasjalikke andmeid teatavate suurte maailmapärandi objektide piiride kohta, sh Stonehenge ja Hadrianuse müür. Kui isegi nii pika muinsuskaitsekogemusega riik on suutnud maailmapärandi objektide kohta (mis on igas nimistus kindlasti esikohal) üksikasjalikku teavet anda alles üsna hiljuti, ei ole kuigi tõenäoline, et vaesemad riigid suudaksid esitada samasuguseid detaile. Sõjavägi vajab aga just geograafilisi andmeid.

Ehkki me ei mõista kogu keerukust, mida kultuuripärandi kaitse sõjalise konflikti ajal hõlmab, pakuvad mõned hiljutised jõupingutused siiski lohutust. Liibüa kultuuripärandi nimistu koostati kiirustades, kuid see tõi siiski mõningat edu. Näiteks parkisid Gaddafi režiimi pooldajad kuus mobiilse radari sõidukit Ras Almagrebis asuva Vana-Rooma kindluse juurde, olles arvatavasti teadlikud sellest, et NATO püüab kultuuriväärtusi säästa. Kuid muinsuskaitsjate ja sõjaväe koostöös ning tänu täpsele sihtimisele hävitati sõjalised sihtmärgid täielikult, mälestis sai aga minimaalselt kannatada.

Siiski on veel palju teha. Nimistute esitamine peaks ilmselgelt olema siirmiseelse tegevuse üks osa. Kindlasti on vaja Sinise Kilbi kaasabil arendada koostöövõrgustikke, mis saaksid koostada kõikehõlmavaid pärandinimistuid. Ilmselt oleks ideaalne, kui kõik riigid koostaksid oma nimekirjad ühtses rahvusvaheliselt tunnustatud vormis enne otsese konfliktiohu tekkimist (st esimene tase). Üks eesmärke võiks olla nende nimistute koostamine igas riigis koostöös laiemate akadeemiliste ringkondadega.

Kultuuriväärtuste eksperdid, sõjavägi ja muud sidusrühmad peavad kokku leppima vajalikes andmetes, mida nimistud peavad sisaldama, ning nimistute mahu kriteeriumid. Ühendkuningriigi Sinise Kilbi Komitee on hakanud kaitseministeeriumiga arutama, kuidas seada kultuuriväärtuste prioriteete. Selle eesmärk on vältida äärmuslikke nimistuid, millega püütakse kaitsta kõiki ajaloolist või kultuurilist huvi pakkuvaid paiku, sest nii mahukad nimekirjad pärsiks edukat sõjategevust ja seetõttu neid eirataks. Selle asemel tuleks koostada sõjaväe tarbeks piisavalt lühikesed nimistud, et kaitsta tähtsaid pärandiobjekte. Töös peavad osalema eri riigid ja asutused – selle keeruka ülesande eelmänguks on algusjärgus arutelud Ühendkuningriigis.

Arutada tuleb ka, kui laialt neid nimistuid tuleks levitada. Kui ma 1999. aastal vestlesin Horvaatia kultuuriministriga, mainis ta, et sõja eelõhtul endises Jugoslaavias oli Horvaatia vastavalt 1954. aasta Haagi konventsioonile koostanud kaitstavate väärtuste nimekirja ja saatnud selle UNESCO-le. Järgnenud sõjategevuses sihtis vastane kõiki nimistu objekte. Ehkki kultuuriväärtuste konfliktiaegse kaitse arutelu on eelkõige seotud tahtmatu kahjustamisega, sihiti Balkani konfliktis kultuuriväärtusi poliitilise strateegia ühe osana. Me ei saa kunagi teada (kuid võime oletada), kas neid objekte oleks sihitud ka nimistu puudumise korral. Nimistu olemasolu on vähemalt tõendusmaterjaliks, kui hakatakse kohut mõistma tahtliku kahju tekitajate üle, nii nagu see käis maailma kultuuripärandiobjekti Dubrovniku kahjustamise kohtuasjas.

Peter Stone on Newcastle’i Ülikooli muinsuskaitseprofessor ning Kunsti- ja Kultuuriteaduskonna juhataja. Ta on Riiklike Sinise Kilbi Komiteede Assotsiatsiooni president.

Artikkel ilmus esmakordselt 2013. aastal J. Paul Getty muuseumi uudiskirjas

Viited

¹ Peter G. Stone and Joanne Farchakh Bajjaly, eds., The Destruction of Cultural Heritage in Iraq (Woodbridge, UK: Boydell & Brewer, 2008).

² Peter G. Stone, ed., Cultural Heritage, Ethics, and the Military (Woodbridge, UK: Boydell & Brewer, 2011).

³ Peter G. Stone, “A Four-Tier Approach to the Protection of Cultural Property in the Event of Armed Conflict,” Antiquity 87, no. 335 (March 2013): 166–77.

⁴ Peter Stone, “Human Rights and Cultural Property Protection in Times of Conflict,” International Journal of Heritage Studies 18, no. 3 (May 2012): 271–84.

⁵ McGuire Gibson, “Culture as Afterthought: US Planning and Non-planning in the Invasion of Iraq,” Conservation and Management of Archaeological Sites 11, nos. 3–4 (November 2009): 333–39.

Tõlkinud Refiner Translations OÜ.