EMÜ Veebiajakiri

Võimalik, et Tartule ongi määratud olla mäletamise ja mälestamiste linnaks, sest kui üks linn on endale saanud kaasavaraks Eesti riigi sünniõigused, Eesti rahva sünnitunnistused ja Eesti kultuurisibulad, siis võib Tartut selleks linnaks pidada küll. Mäletamine ja mälestamine on aga asjad, mis tiitlitele ei võistle ja mis meie eest ära ei jookse. Kui me sel kõigel muidugi käest libiseda ei lase ja hoolimatult oma varandustesse ei suhtu. Aga eks tegelikkuses kanna iga pisimgi Eesti nurk või nulk oma varandusi, mäletamisi ja mälestamisi. Jätkuks meil vaid jõudu selle varandusekoorma all tänasest ja homsest päevast kinni haarata.

Sümboolselt on aga Tartul hetkel kanda kaks mäletamise ja mälestamisega seotud suursündmust, mis on sündinud küll teineteisest sõltumatult, kuid mille sisu on niivõrd tihedalt kokku põimunud, et kohustusliku kimbuna neid sündmusi vaadata tulekski. Varakevadel Tartu ülikooli peahoones ülikooli kunstimuuseumis avatud näitus „Surma pale. Elu vägi surimaskides“ (avatud 18. märtsini 2022) ja Tartu linnaajaloo muuseumis avatud näitus „Sinna, kus olen pärija. Muutuv matmiskombestik keskajast ärkamisajani“ (avatud 22. maini 2022). Jäägu viimasena mainitud näitusest kirjutamised järgmistesse kordadesse – pean seda aga kindlasti üheks ägedamaks näituseks Tartu linnamuuseumis; see näitus näitab veenvalt, et just linna ajalooga tegelemine nii põhjalikul ja kaunil moel ongi ühe muuseumi hiilgavaim väljund, muuseumitegu.

Näitus „Surma pale“ kutsub meid vaatama pea 30 Eesti suurkuju surimaski. Või võib seda näitusekülastust nimetada ka kohtumiseks vanade heade tuttavatega. Mis siis, et nad meiega ei kõnele. Aga oma rahu ja vaikimisega kõnetavad meid rohkemgi kui mõne elavaga veedetud päevad või aastad. Suur osa surimaskide persoonidest on meile tegelikult teada ja tuntud ka häälega (isegi kui see hääl tuleb kaugelt, krõbisevalt helikandjalt), on neis häältes ikkagi midagi neile isikutele ainuomast ja nendega olnut. Ometi neid hääli me näitusel ei kuule ja võib-olla on selleski oma võlu, sest see vaikus annabki meile parima võimaluse olla näituse peakangelastega kahevahel. Võimalik, et just see, et sattusin näitusele hetkel, mil suures näituseruumis ei olnudki hingelistki, ja mul avanes võimalus vaadata näitust jumalarahus, andiski sellele näitusele ühe suure võlu ja rahu. Leida ennast Tartu elu tuiksoonelt ihuüksinda ja vaadata neile suurtele silma, on omaette kingitus, mis ilmselt kõigile selle näituse külastajaile ei avanegi.

Kui palju meil siis seesuguseid surnutega ja surmaga kokkupuuteid pakkuvaid näitusi üleüldse olnud on? Neid ei olegi, kuid meie varandused mäluasutustes annaksid kindlasti rohkelt võimalusi vägevate ekspositsioonidena esile tuua nii surma, surmahaigusi, leina, matusetraditsiooni kui ka mäletamist ja mälestamist. Ka surma läbi sõja ja terrori, ülekohtu. Rääkida surma ja igavikuriigi kaudu ühest olulisest erilisest osast meie kultuuriruumis. Näituse kuraatorid Ken Ird ja Anu Rae, aga päris kindlasti ka kunstnik Kristjan Suits, on selle näituse kaudu loonud surmale ja kaduvikule vaimustava ruumi, mille nauditavas esteetikas on omamoodi eeskuju mistahes pühendumusele ja hoolele, mis tegeleb niivõrd delikaatse „materjaliga“ ümberkäimisele. „Surma pale“ on Tartu näitusekultuuris erakordne – nii oma teemalähenemiste, sisuloome, ekspositsiooni õrnuse ja delikaatsuse kui ka väga isikliku ruumi tekitamise läbi.

Hando Runnel on kirjutanud: „Paljud rahvuslikud suurmehed on kasvult alamõõdulised, väikesed. Mõnd hämmastab see näiline vastuolu. Ta küsib: kuidas nii palju energiat mahub nii väikese kere sisse. Siiski vastuolu puudub: tulemus on koguni õige loogiline. Nimelt sünnivad kõik olevused enamvähem ühesuuruse energiakvandiga. Suuremasse keresse mahub see kvant lahedalt ära ega pea otsima väljapääsu. Väiksemasse keresse ei mahu kogu kvant ka kokkupakitult ära, osa jääb väljapoole, ning just see väljapoole jääv otsib tegevust ja rakendust. Need teod, mida ta korda saadab nonde teiste olevuste heaks või õnnetuseks, teevadki sellisest olevusest suurmehe, rahvusliku suurmehe.“ (Hando Runnel „Mõtteid ja märkmeid“, 2016: 233) Nii on ka näitus „Surma pale“ rahvuslikud suurmehed ja -naised näituseruumi üsna lähestikku kokku toonud ja koondanud seeläbi sellele alale väga suure energiakvandi – üksi näitusel olles on seda iga närvirakuga tunda. Samas ei kaota ükski esitletud surimask ja reaalne inimene selle sees (väga heade ja suurte portreefotode taustal) oma väge ja elu mahajätmise jälge.

Näituselt lahkudes mõtlesin, kas olen midagi seesugust oma näitusekülastuste praktikas varemgi kohanud ja siis meenus Eesti Kunstimuuseumi Kumu skulptuurisaalis eksponeeritud Villu Jaanisoo kohaspetsiifiline installatsioon „Kajakas“, kus on eksponeeritud 83 teada-tuntud pead. Omaette „mausoleum“ seegi, mille paneb helisema ja kõnelema hääl, mis eksponeeritud peadelt tuleb. Ka selle peade-koguga kohtudes võiks igat esmakülastajat tabada paras ehmatus, aukartus suurmeeste rohkuse, nende energiakvandi ja nende väe ees pisikeses kõrguvas ruumis. Ka ülikooli kunstimuuseumis ei pääse üle ega ümber statsionaarsetest „kipspeadest“, millesse on ju ka raiutud (küll koopiate näol) igavikuliselt ajastutruu nägu, inimhing, ka liigutused. Kuid surimaskid mõjuvad siiski päris elavatena, päris hingedena, kes liigutavad ja puudutavad meid – kui nii tohib öelda. Minnes kevadel oma päriskoju taas tagasi …

Ajal, mil maailm ja maailmalased tõmbavad maha suurmeeste ja nende ajast rääkivaid (ja möödarääkivaid) monumente ja mil monumentide püstitamine avalikku ruumi on üleüldse suure küsimärgi all, võiksime seisatada ka linnaruumis meie kõnetamist ootavate suurmeeste silme all ja mõelda ühe või teise suurmehe kaastekstile tänapäevaga. Ma olen monumentide suur sõber ja nende väärtustamine linnaruumis (ja linnaruumipoolne monumentide väärtustamine) on üks esimesi käeulatamisi aja ja loo vahel. Tartu oma pealt 70 monumendiga on kindlasti üks vägevamaid linnu maailmas, kus tänane päev on monumentide näol sidusaineks eilse ja homse vahel. Loodan, et nii see jääb ja me saame oma linnaruumi häid monumente juurdegi. Omal väärikal moel võib aga ka näitus olla monumendiks neile, kes Eestit on suureks elanud ja sellele igavesti elava näo andnud.

Madis Kõivu tsitaat artikli alguses ei olnud tsitaat tsitaadi pärast. Tõepoolest, miski ei ole lõplikult maha maetud – kõik see, mis meil on ja mis meile on jäetud, on meie päralt. Nii ka nende surimaskide taha jäänud suurkujud oma energiakvandiga. Näituse kuraatorid on meile jäetuga väärikalt sina peale saanud ja selle meie päralt olemiseks loonud.