// Haridus Number 3 (42) 2019 - Muuseumigeograafia

Tartu kultuurikaardid „Ülejõe paigad ja lood“ ning „Saksa Tartu / Deutsches Dorpat“ – võimalus siduda mälestused, ajalugu ja virtuaalne linnaruum

Reet Bender Tartu Ülikool
Kadi Kähär-Peterson Tartu Ülikool
Tenno Teidearu Eesti Rahva Muuseum
Marge Rennit Tartu Linnamuuseum

Tartu Linnamuuseumi kogukonnaprojekt „Üle jõe“ keskendus aastatel 2015–2016 Tartu ajaloolise Ülejõe piirkonna uurimisele ja tutvustamisele. Selle eesmärk oli väärtustada Ülejõed kui rikka ajaloo ja huvitava elukeskkonnaga piirkonda ning arendada muuseumi ja kogukonna koostööd.

Üle jõe

„Üle jõe“ projekti raames ja koostöös Tartu Ülikooli etnoloogidega tegi Rakendusliku Antropoloogia Keskus linnaosa praeguste ja endiste elanikega ligi 70 ajaloolis-biograafilist intervjuud. Intervjuudest koorus välja palju huvitavaid mälestusi ja kirjeldusi eri paikadest, hoonetest, asutustest ning Ülejõel aset leidnud sündmustest, mis on linnaruumis ka praegu lokaliseeritavad. Intervjuude tegemisel osalenud etnoloogi Tenno Teidearu ideest koondada mälestused kaardile, esitada neid virtuaalse meediumi vahendusel ja siduda need seeläbi linnaruumiga sündis lugudepõhine virtuaalkaart „Ülejõe paigad ja lood“. Kaarti esitleti avalikkusele 2017. aasta jaanuaris, see valmis koostöös infotehnoloogiga ettevõttest Arengus Arendus.

Virtuaalsele kultuurikaardile „Ülejõe paigad ja lood“1 on kantud ligi 130 mälestuskatket 1930. aastatest kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni. Need kajastavad ülejõelaste meenutusi Teisest maailmasõjast, lapsepõlvest ja kodust, koolidest, tööstusettevõtetest ja kauplustest, Emajõest ja sildadest. Mõni värvikas kirjeldus on varustatud ka ajalooliste fotodega.

Mälestusi saab kaardil filtreerida teemade kaupa. Iga loo juures on nimetatud sündmuse aeg ning jutustaja sugu ja vanus, ühtlasi on võimalik kaardikeskkonda ka oma lugu sisestada. Virtuaalse meediumi seob füüsilise linnaruumiga GPS-funktsioon, mis võimaldab Ülejõel liikudes lugeda nutiseadmest mälestusi läheduses asuvate paikade kohta. Lokaliseeritud virtuaalne esitusviis aitab luua sidet lugude ja paikade vahel, väärtustab linnaruumi ja ajalugu ning annab füüsilisele ruumile ja paikadele uue tähenduse. Ülejõe kui ajaloolise piirkonna kogukondlikkus avaldub ühise ruumi ja ühiste mälestuste kaudu.

"Ülejõe paigad ja lood"

Saksa Tartu

2018. aasta kevadel valmis linnamuuseumis teinegi virtuaalkaart, sedapuhku kahasse Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledži germanistika osakonnaga. See kakskeelne virtuaalkaart „Saksa Tartu / Deutsches Dorpat“2 keskendub Tartu saksakeelsetele kirjeldustele 18. sajandi lõpuaastaist kuni 20. sajandi algusaastaini. Kaardil on enam kui 40 (balti)saksa autori rohkem kui 150 tekstikatket, millest enamik pole seni eesti keeles trükis ilmunud. Valitud tekstide hulgas, n-ö Andersist Vegesackini, on katkendeid mälestustest, ilukirjandusest, reisikirjadest, aga ka mitmeid baltisaksa anekdoote Tartu kohta. Tartu puhul on iseloomulik just baltisaksa memuaarsete tekstide rohkus – oli ju Tartu baltisakslastele põlvkondade kaupa peamine ülikoolilinn, kus veedeti meeldejäävad ja kohati kaunikesti mürtsu täis noorusaastad, et siis ontlike kodanikena „norgus päi vilistlasmaale siirduda“ nagu ütleb laulusalm, mis on ühine nii baltisaksa kui ka eesti tudengitraditsioonis.

Erinevalt Ülejõe kaardist keskendub Saksa Tartu kaart kogu linnale. Linn leiab käsitlemist aga selle ajaloolises ulatuses ja sealgi vastavalt peamistele tegevuspaikadele. Nii on ühest küljest tihedalt lugusid täis pikitud kesklinna ja Toomemäe piirkond, Ülejõe on jäänud pigem vaeslapse ossa. Teisest küljest oli toonane linn suurem tänasest – nii ei saanud kaarti koostades näiteks kuidagi mööda minna ajalooliselt tähtsast tudengi-Tartu väljasõidupaigast Möllatsist, mis pole praegu isegi pärast haldusreformi ametlikult Tartu linna osaks jõudnud saada.

Koostajate sooviks oli luua kaart, mida oleks ühtviisi põnev nii kodus arvuti taga uurida kui ka selle järgi nutiseadmega mööda linna liikuda. Veebikeskkonna põhjal valmis ka ligikaudu tosina tekstiga kirjandusliku jalutuskäigu paberkaart, mille abil saab paari kilomeetri pikkuse ringi käigus tutvuda Saksa Tartuga ilma internetiühenduseta. Nii virtuaal- kui ka jalutuskäigukaart on esitatud kahes keeles, originaalkeeles ehk saksa keeles – mõeldes kultuurihuvilistele saksa turistidele ja baltisakslaste kadunud aegu otsivaile järeltulijaile – ja tõlkes ehk eesti keeles, et tutvustada kultuurilugu, tuua käibesse uusi tekste ja autoreid, teadvustada ja populariseerida baltisaksa temaatikat. Originaali ja tõlget kõrvutades saab panna proovile ja arendada oma saksa keele oskust. Samuti võiks loota, et saksa-eesti kaardirakendus annab omapoolse panuse saksa keele populariseerimisse Eestis.

"Saksa Tartu" kaardirakendus

Projekti eeldus oli aastatepikkune huvi ja teadustöö baltisaksa kultuuri, Tartu ajaloo ja reisikirjanduse vastu, mis leidis ühe väljundi muu hulgas virtuaalkaardina.3 Üks vaheetappe sellel teekonnal olid ka 2015. aasta sügisest 2016. aasta kevadeni 19. sajandi Tartu linnakodaniku muuseumis toimunud baltisaksa lugude õhtud, kus TÜ Teatriteaduse Üliõpilaste Looži üliõpilased esitasid tekstikatkeid ning Kadi Kähär-Peterson ja Reet Bender neid selgitasid ja kommenteerisid. Publikurohketel õhtutel keskenduti tudengielu eri tahkudele, jõuludele, kevade saabumise rõõmudele ja vaevadele ning piiluti omaaegsetesse kõrtsidesse, aedadesse, tudengikorteritesse, ballisaalidesse. Lugemisõhtutest kogunes hulk katkendeid, mis olid esmakordselt eesti keelde tõlgitud. Kuna Tartuga seotud tekstide puhul olid lugude tegevuspaigad linnaruumis enamasti täpselt tuvastatavad, siis tundus lugude kaardile toomine ja konkreetse paigaga sidumine suurepärase viisina, kuidas katkendeid esitledes avada Tartu linna aja- ja kultuuriloo tahke eesti ja baltisaksa ühises kultuuriruumis ning luua sild üle aegade. Tihti on samu kohti ja sarnaseid sündmusi kirjeldanud toonaste baltisaksa autorite kaasaegsed eesti autorid – Toomemäe nõlvadel asunud aedades laksutanud ööbikuid kuulsid nii baltisaksa tudeng Otto von Holbeck kui ka Mauruse koolis käiv Indrek Paas.

Tartu Linnamuuseum ja Tartu Ülikooli germanistika osakond on virtuaalkaardi meediumi kasutanud ja arendanud lähtuvalt uurimistöö ja allikmaterjali eripäradest. „Ülejõe paigad ja lood“ ning „Saksa Tartu / Deutsches Dorpat“ pakuvad huvilistele väärtuslikku interaktiivset materjalikogu, mis rikastab nii kohalike kui ka mujalt tulnud huviliste perspektiivi Tartule ja Tartu ajaloole ning viib ajas, ruumis ja linnapildis rändama.

 

Viited:

1 http://linnamuuseum.tartu.ee/kaardirakendus/

2 http://linnamuuseum.tartu.ee/tartu-dorpat/

3 Vt nt Reet Bender, Mõnda balti kommersitraditsioonidest 19. sajandil Tartus memuaristika valguses, Kristin Lillemäe, Malle Kuum, Reet Bender (toim), 50 years of Baltic Nations’ Kommerses, Tartu 2013, 31–53; Reet Bender, Tartu baltisaksa tudengimälestustes. Koht ja inimesed, Keel ja Kirjandus 3, 2014, 203–224; Reet Bender, Mõnda baltisaksa elulugudest ja mis seal sees leida võib, Keel ja Kirjandus 8–9, 2017, 600–616; Reet Bender, Raamatutest ja lugemisest baltisaksa memuaristika valguses, Keel ja Kirjandus 4, 2018, 265–284; Reet Bender, Mäng ja mälu: baltisaksa mälupaigad Otto Pirangi kaardimängus „Baltisches Heimatquartett“, Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat 2017, 2018, 44–81; Marge Rennit, Eestlaste kuvand 18. ja 19. sajandi Euroopa reisikirjades (kuni 1850. aastateni), Mäetagused 54, 2013, 97–138; Marge Rennit, Eesti linnade kuvand 18. ja 19. sajandi reisikirjanduses., Vana Tallinn XXIV (XXVIII), 2013, 214–258; Marge Rennit, 18. sajandi Eesti alade kirjeldused Euroopa reisikirjanduses – kasutatud allikad ja raamatute retseptsioon, Katre Kaju (toim), Balti kirjasõna ja kultuurielu valgustusajastu peeglis. (Eesti Ajalooarhiivi Toimetised, 21 (28)), Tartu 2014, 223–247.

Viited