EMÜ Veebiajakiri

Kuidas saaksid muuseumid olla oma kogukondadele väärtust pakkuvateks keskusteks? Mil viisil muuta muuseumid kõigile demokraatlikult kättesaadavaks? Kuidas teha muuseumi pakutav sisu arusaadavaks ja jõuda võimalikult laia publikuni? Kuidas selle kõige juures olla jätkusuutlik ja kesta?
Sellistele tänapäeva muuseumi jaoks just viimasel ajal eriliselt esile kerkinud rollide ja arengusuundade ümber keerlevatele küsimustele otsis vastuseid 3.–6. mail Barcelonas toimunud Euroopa aasta muuseumi auhinna (EMYA – European Museum of the Year Award) konverents pealkirjaga „Demokraatia ja demokratiseerimine: tänased edasilükkamatud väljakutsed“.
Euroopa aasta muuseumi auhinda annab Euroopa Muuseumifoorum välja juba 1977. aastast. Auhinna eesmärk on tunnustada ja julgustada Euroopa ühiskondlikult aktiivsemaid ja innovaatilisemaid muuseume. Oma kandidatuuri seavad enamasti üles täiesti uued või hiljuti uuenenud muuseumid.

Sündmus toimub igal aastal erinevas kohas ja kui eelmisel aastal oli korraldamise au Eesti Rahva Muuseumil, siis tänavu võõrustas osalejaid Barcelona ajaloomuuseum MUHBA. Konverentsil osales rohkem kui 250 muusemivaldkonna töötajat üle Euroopa. Publikule tutvustasid end 33 EMYA žürii poolt välja valitud nominenti, nende hulgas Tartu Ülikooli Muuseum. Hoolimata muuseumide erinevast suurusest, kultuurilisest kontekstist ja eelarvelisest võimekusest, tuli esitluste põhjal välja kõigi muuseumide ühine sisemine eesmärk – minna korda ja muuta maailm paremaks paigaks.

Laureaadid
Tänavuse Euroopa aasta muuseumi laureaat, L’ETNO, Valencia Etnoloogia Muuseum toetub tugevale eetilisele vundamendile ja ehitab selle peale pühendunult ja kirglikult positiivseid muutusi esile kutsuvat dialoogi oma kogukonnaga. Muuseum tegeleb kohaliku Valencia kultuuriga selle lakkamatus evolutsioonis ja püüab seda nii seest kui väljast vaadates jõuda valencialase tõelise olemuseni. Kultuuriliselt üheülbalisemaks muutuvas maailmas on identiteet kallis vara. Inimõiguste väärtustamisest ja sotsiaalsest vastutustundest lähtuvana loob värske püsinäitus „Pole kerge olla valencialane“ sildu mineviku ja oleviku, ainelise ja vaimse pärandi, lokaalse ja globaalse, nähtava ja nähtamatu vahel. Külastaja ette jõuavad rääkimata lood, levinud eksiarvamused valencialaste kohta ja kultuurikillu sisemised pinged.
Kenneth Hudsoni nimelise preemia institutsionaalse julguse ja erialase tervikliku lähenemise eest pälvis sel aastal 23,5 Hrant Dink mälestuspaik Türgis. Türgi armeenlaste kogukonna õiguste eest seisja, ajakirjanik Hrant Dinki töö, elu ja missiooni edasikandmise vastutust kandev muuseum on suurepärane näide, kuidas muuseum saab ja julgeb olla enamat kui kogu või väljapanek. Tänases pingelises poliitilises olustikus on inimõiguste, sõnavabaduse ja empaatia eest seismine eriliselt tundlik ja samas möödapääsmatu roll, mida muuseumid täidavad. Väga laetud tänukõnes ütles muuseumi esindaja Nayat Karaköse: „Soovime, et saaksime kõik luua muuseume, mis tähistavad mitmekesisust, pühitsevad elu, koos elamist ja rahu. Kuid alati pole see nii.“ Minevikuga tegelemine on omamoodi vastupanuliikumise vorm ja 23,5 julgustab inimesi minevikuga tegelema, olema julge ja minema õigluse nimel edasi. See sütitab kogukondades muutusi ja dialoogi. „Lind võib küll olla surnud, kuid mäletage tema lendu,“ tsiteeris Karaköse tuntud Iraani poeeti, kui rääkis sellest, et nad on rakendanud valu jõu oma tööd edasi vedava vankri ette. Niivõrd keerulise pärandiga tegeledes annab selline sisekõne kindlasti lootust ja jõudu jätkata.
Portimao külalislahkuse, kaasamise ja kuuluvuse auhinna vääriliseks valis žürii Hispaania 20. sajandi tuntuima kunstniku Eduardo Chillida pärandit elus hoidva Chillida Leku muuseumi. Muuseumihoone ja skulptuuripark hoiab lisaks kunstniku loomingule elus ka tema väärtusi ja filosoofiat ning toob külastajad kokku kõiki meeli haaravatele elamustele. Muuseumi juurde kuuluv avar skulptuuripark on Chillida Leku köitvamaid osi. Skulptuure võib katsuda, nende vahel piknikut pidada või kontserti nautida. „Kunagi unistasin utoopiast, kohast, kus mu skulptuurid saaksid puhata, et inimesed saaksid nende vahel kõndida nagu metsas,“ kujutles Chillida. Paistab, et tema unistus sai teoks.
Silletto preemia kogukonna kaasamise eest sai Gruusia rahvusmuuseumi Otar Lordkipanidze Vani arheoloogiamuuseum. Selle muuseumi töös on olulisel kohal vabatahtlike osalusega projektid ja programmid, mis kaasavad aktiivselt kogukonda kohaliku arheoloogiapärandi säilitamisse ja taaselustamisse. Kõrgelt väärtustatakse noorema ja vähemprivilegeeritud publiku osalemist. Auhinna vastu võtnud muuseumi juht David Lordkipanidze siiras tänu tunnustuse üle jäi vaevalt kellelgi märkamata. Oma kõnes vihjas ta praegusele keerulisele poliitilisele olukorrale ja rõhutas, kui oluline on Gruusia püüdluse juures saada jälle osaks Euroopast, säilitada ikkagi gruusia hing.

Meywaerti-nimeline jätkusuutlikkuse preemia läks ootuspäraselt ja õiglaselt Šveitsi Põllumajandusmuuseumile nende pühendunud töö eest jätkusuutlikkuse, tervise ja keskkonnahoiu edendamise eest kõigis oma tegevustes. Muuseumi värske ja innovaatiline näitus toidust ja põllumajandusest „WHO’s agriculture?“ kutsub külastajat kaasa mõtlema selle üle, mida me sööme ja kust meie toit pärineb. Muuseumi juurde kuuluvad erinevad toidu tootmisega seotud üksused – piimafarm, aiad-põllud erinevatele põllukultuuridele ja taluturg. Suur tähelepanu on kohaliku kogukonna kaasamisel, kohalikul tootmisel. Käed-külge-perepäevade ja talgute kaudu loovad külastajad otsesema ja tähenduslikuma suhte toidu ja oma kogukonnaga.

Peegeldused
Konverentsi teemad ja ka preemiate laureaadid peegeldavad suuresti ühiskonnas esil olevaid suuri teemasid. On kõnekas, et eelmisel aastal pälvis Euroopa aasta muuseumi tiitli Museum of Mind Hollandist, mis pühendub inimmõistuse ja vaimse tervise lahtimuukimisele. Pärast COVID-19 pandeemia ja Ukraina sõja võimendatud vaimse tervise teema plahvatuslikku tähtsustumist jõudis ühiskondlikku teadvusse, et lisaks muudele põletavatele ilmingutele, nagu põgenikekriisid või näljahädad, on inimeste kimpus olek iseendaga üks 21. sajandi suuri teemasid.
Ei ole seega ülemäära üllatav, et tänases, endiselt tugevalt sõja, vabaduse ja selle vägivaldselt võtmise foonil on ka selleaastase konverentsi menüü just sellistest märksõnadest laetud. Tänavused laureaadid on vähemuste, nähtavaks tegemise, ligipääsetavuse ja empaatia eeskõnelejateks.
Muuseumitöö on omamoodi vastupanuliikumise vorm. Meie soov on vastu panna kiirtarbitavale ja üleilmselt ühenäoliseks muutuvale kultuurile, unustamisele ja identiteedi kaotsiminekule. Muuseumide järjest kasvav roll ja väärtus kultuuri kättesaadavaks tegijana, sotsiaalselt-poliitiliselt laetud teemade võimestajana ja üleüldise heaolu tõstjana seab muuseumi kui organisatsiooni ette rea väljakutseid. Kuidas toita raskel hetkel motivatsioonipauna? Kust leida raha innovatsiooniks ja püsida konkurentsis? Kuidas hoida missioonitundest plahvatavaid muuseumitöötajaid tervena? Mure maailma pärast on suur ja muuseumid on võtnud endale üsnagi ennastohverdava ja vastutusrikka ülesande. Suures missioonipalavikus on aga väga oluline meelde tuletada, et muuseumi roll ei saa olla üksinda kõiki probleeme lahendada. Ta saab olla toeks ja inspiratsiooniks, partneriks ja peeglisse vaatamise kohaks, vestluste pidamise ristmikuks ja turvaliseks majakaks infomüras. Ainult koostöös teiste organisatsioonidega saavad sündida jõud muutuste ellukutsumiseks ja püsivad lahendused meid rõhuvatele muredele.

Auhinnatseremoonial pidas oma ametiaja viimase EMYA kõne kauaaegne Euroopa Muuseumifoorumi esinaine Jette Sandahl. Ta rõhutas, et peame võrdsuse ja demokraatia ning kultuuriliste sildade ehitamisele kaasa aitamise kõrval suurendama tähelepanu jätkusuutlikkusele. Meie roll on kaasa aidata elu jätkumise võimalikkusele planeedil Maa. Näen, et see vajab uusi meetodeid, kõnetavamaid viise, kuidas külastajat kaasata. Paratamatult ei ole mure keskkonna käekäigu üle suure osa inimeste igapäevases murederepertuaaris esikohal. Identiteediotsingud ehk küsimus, kes ma olen, ja orienteerumine teaduspõhises infos ehk küsimus, millised on minuga ja minu ümber toimuvad protsessid, loovad toetava jalgealuse teadlikuma inimese kasvamisele. Loodus- ja teadusmuuseumid saavad olla siin suunanäitajad. Loodan väga, et lähiaastate EMYA konverentsi peafookus just neid teemasid tabab.