Teoreetiliselt midagi tõeliselt olulist hävitades ehk Stsenaariumipõhisest õppimisest kultuuripärandi kaitsel
„Sina näed muuseumi, mina näen põlevat maja!“ – just need sõnad ütles mulle endine päästja, täna Sisekaitseakadeemia päästekolledžis nõunikuna töötav Nikita Groznov. See lause võtab kokku fundamentaalse erinevuse, kuidas tajub kriisi muuseumis pärandivaldkonna ekspert ja mida näeb selles olukorras päästja. Ometi, selleks et võimalikult edukalt ja minimaalse kahjuga lahendada kultuuripärandiga seotud kriisi, peavad need kaks osapoolt teineteist mõistma.
Olles aastate jooksul järjekindlalt tegelenud pärandi turvalisuse parandamise ja ennetustegevusega, põrkan ikka ja jälle kokku ühe korduva teemaga: pärandi haldajad, valdajad ja omanikud ei teadvusta sageli võimalikke olulisi riske ja isegi kui teadvustavad, siis suhtumine ennekõike just riskidesse, mille realiseerumisel on kahju eriti ulatuslik, on tihti fatalistlik – tuleb, mis tuleb, ja kui tuleb, siis ega ju nagunii suurt midagi teha ei saa. Samuti paistab silma veendumus, et meiega ju ei juhtu ja et sellised õnnetused tabavad alati kedagi teist.
Ja mis seal salata, enamasti tabavadki need kedagi teist. Näiteks 2016. aasta kevadel hävitas tuli Piirissaarel vanausuliste palvela ühes terve hulga väärtusliku vallasvaraga. Meedias laia kõlapinna saanud sündmus pani mõneks ajaks ka teised kogudused üle Eesti vaatama kriitiliselt otsa oma kriisis käitumise plaanile, kuid kahjuks on inimlik see, et teiste kogemusest enamasti ülemäära palju ei õpita ja see läheb kiiresti meelest ära.
Eelnevale tuginedes tekkis minul küsimus, kuidas saaksid kriisi kogeda ka need, kellel seni on läinud hästi ja keda õnnetus pole tabanud. Ning lahendus peitus stsenaariumipõhises õppimises. Tsiviil- ja sisekaitses, aga ka militaarvaldkonnas on stsenaariumipõhine õppimine levinud meetod, mida kasutatakse erisugustes vormides lauaõppustest kompleksõppusteni* eesmärgiga kriisiga toimetulekut kontrollida või seda harjutada.
Kinnituse minu uskumusele, et meetod on efektiivne ka pärandivaldkonnas, sain osaledes ICCROMi rahvusvahelisel kursusel „First Aid to Cultural Heritage in Times of Crisis“ („Kultuuripärandi päästmine kriisi ajal“), kus kasutati märkimisväärsel määral just stsenaariumipõhist ja võimalikult realistlikule kogemusele tuginevat õppevormi. Saadud kogemusele tuginedes asusime Muinsuskaitseametis 2019. aasta lõpus tegema ettevalmistusi, et korraldada Eesti esimene riiklik kultuuriväärtuste päästmise lauaõppus. Õppuse ettevalmistamisel osalesid Riigikantselei, Päästeamet ning Politsei- ja Piirivalveamet, samuti pakkusid korraldusliku poole pealt tuge Siseministeerium ja Sisekaitseakadeemia, sisulist külge nõustasid eksperdid ICCROMi võrgustikust. Kriisitandrina oli valmis kaasa lööma SA Haapsalu ja Läänemaa muuseumid.
Foto Balti Museoloogia Suvekool Õppuse „Muuseum põleb!“, mille toimumisajaks oli kokku lepitud 29. mai, intensiivsem ettevalmistusaeg langes koroonakriisist tingitud eriolukorda. Kui veel eriolukorra alguses säilis lootus, et maiks on situatsioon stabiliseerunud ja saame edasi minna traditsioonilise lauaõppuse formaadiga, oli kuu alguses selge, et olukord on jätkuvalt sedavõrd kriitiline, et ei ole mõeldav vajalike inimeste füüsiline kokkutoomine ühte ruumi ühe laua taha. Ometi polnud me valmis ka pikalt planeeritud ja põhjalikult ettevalmistatud õppust ära jätma. Seega otsustasime viia õppuse virtuaalruumi, nõnda et vaid õppuse staap asus Tallinnas Muinsuskaitseameti ruumides, SA Haapsalu ja Läänemaa muuseumid osalesid Haapsalust ja rida vaatlejaid virtuaalruumis kõikjalt üle Eesti.
Nagu õppuse nimi reedab, keskendus stsenaarium tuleõnnetusele – tormisel ja vihmasel ööl saab muuseumile valveteenust pakkuv turvaettevõte tulekahju alarmsignaali Haapsalu vanast raekojast. Kohale sõitnud patrull märkab katuse alt tõusvat suitsu ning turvafirma võtab ühendust Häirekeskuse ja muuseumi kontaktisikutega. Just selline oli stsenaarium, mis mängijatele ette anti, ja olukord, mida SA Haapsalu ja Läänemaa muuseumid üheskoos päästjate ja politseinikega lahendama asusid.
Õppus joonistas välja mitmeid kitsaskohti, mille lahendamisega tuleb tegeleda nii muuseumil kui ka Kultuuriministeeriumil ja Muinsuskaitseametil, samuti sai selgemaks, kuidas töötavad politsei ja päästjad ning mida neil on vaja selleks, et kultuuriväärtusi puudutavas kriisis tegutseda viisil, mis vähendaks pärandi kahjustumist nii palju kui võimalik.
Just otsene ja vahetu kontakt päästjate ja politseinikega on ametkondadevahelise õppuse täiendav boonus. Muuseumide, aga ka teiste pärandobjektide omanike ja valdajate puhul on üsna sage veendumus, et kuna päästjad teevad hoonesse regulaarseid kontrollkäike, on neil ka ettekujutus sellest, milline on konkreetse hoone või seal paikneva kogu kultuuriväärtus. Karm tegelikkus on aga see, et kontrollkäikudel keskenduvad päästjad inimelude päästmist puudutavatele aspektidele, mitte kogudele või kultuuriväärtusele. Niisamuti on inimeste päästmisele suunatud tulekahjuõppus ja kogude päästmisele keskenduv õppus kaks väga erinevat asja, mille võib suurema õppuse raames ühendada, kuid sellisel juhul on see teadlik ja põhjalikku eeltööd nõudev tegevus.
Ent stsenaariumipõhist õppimist1 saab väiksemas mahus ja mõtteharjutuseks rakendada ka teisi ametkondi kaasamata. Hea näide sellest on käesoleval aastal Narvas toimunud Balti Museoloogiakool, mis sel korral tegeles kriisideks valmistumise temaatikaga. Et osalejad saaksid eelnevate seminaripäevade jooksul omandatud teadmisi rakendada, modelleerisime fiktiivse linna nimega Muto ühes fiktiivse muuseumiga, mis võinuks asuda ükskõik millises Balti riigis. Osalejad jagati viieks grupiks ja nende ülesanne oli esmalt panna kokku muuseumi ohuplaan ja seejärel lauaõppuse vormis lahendada muuseumis aset leidev kriis.
Seda tüüpi lähenemine toimib puhtalt teoreetilise mõtteharjutusena, mis kindlasti toetab oma muuseumis riskide hindamist ja ohuplaani koostamist, kuid kõige efektiivsem on mängida stsenaariumid läbi siiski oma muusemi hoonete ja kogude kontekstis. Sedagi ei pea tingimata tegema väga suurelt, alustada võib mõttemängudega, kus esmalt vaadatakse üle, millised on võimalikud riskid ja nendega kaasnevad ohud ning tulemustest lähtuvalt käiakse läbi lihtsamate majasiseste kriiside lahendamine, olgu selleks siis veeavarii, elektrikatkestus või mõni muu sarnane sündmus.
Oma lihtsuses on stsenaariumipõhine lähenemine tõeliselt silmi avav kogemus. Üsna väheste ressurssidega teostatav harjutus, mille kasutegur, kui eeltöö on põhjalikult tehtud, on märkimisväärne. See annab selge ülevaate organisatsiooni tegelikust võimekusest ja kitsaskohtadest kriisi tingimustes, valgustab välja kriisi lahendamisega seotud isikute rollijaotuse ja koordineerimismehhanismid – see teadmine on aga toimiva ohuplaani koostamiseks või olemasoleva täiendamiseks hindamatu väärtusega. Samuti võimaldab õppus näha erinevate ennetus- ja valmisolekumeetmete kulu ja kasu vahekorda ning aitab valida tegevusi, mis just konkreetses keskkonnas on kättesaadavad ja asjakohased.
1 Õppuste liigid on lauaõppus (kriisistsenaariumi lahendamine arutelude kaudu, mille käigus keskendutakse otsuste langetamisele ja tegevuste koordineerimisele; õppus viiakse läbi kontoriruumides), staabiõppus (sündmuse lahendamist harjutatakse sündmuse juhtide ja vastutavate isikute tasandil), väliõppus (stsenaariumi sündmuskohal peetav õppus, mis on lavastatud viisil, mis võimalikult palju meenutaks tegelikke sündmusi, ning mille käigus kasutatakse ehtsat varustust ja tehnikat), kompleksõppus (mahukas õppus, mis kombineerib kõigi eelmainitud liikide elemente).
Allikad:
Kriisireguleerimisõppuse korraldamine Siseministeeriumi juhendmaterjal
