EMÜ Veebiajakiri

Valisime oma sihtkohtadeks Oxfordi ülikooli GLAMi (Gardens, Libraries & Museums) osakonna ning Dresdenis asuva Saksa hügieenimuuseumi. Oxfordi seetõttu, et nende kodulehte uurides hakkasid kogukonna ja kaasamisega seotud projektid kohe silma ning ka külastuse kokkuleppimine käis kiirelt ja sujuvalt. Hügieenimuuseum on Eesti Tervisemuuseumi n-ö sõsarmuuseum juba 1980. aastate lõpust, meie püsinäitused ja kogud on oma teemade poolest väga sarnased.

Maikuus Oxfordi linnas ringi liikudes oli tunne, nagu oleksime sattunud keset teleseriaali, kus nurga tagant võib kohe vastu jalutada noor inspektor Morse, et mõni pahandust teinud ülikoolihärra kinni nabida. Kõikjal oli ahhetama panevaid vanu hooneid ning telefonikaamerat ei raatsinudki käest panna, kuna nagunii jääb minuti pärast silma midagi jäädvustamisväärset. Ülikooli kolledžite ümbrused olid täis rohelust ja õitsvaid lilli, kuigi muru peale astuda ei maksa – see on lihtinimesele rangelt keelatud.

GLAMi osakonnas võttis meid vastu Susan, kes oli meile kokku pannud suurepärase kava ülevaatega, kuidas Oxfordis muuseumielu käib. Kohtusime temaga ülikooli loodusmuuseumis ning kohustusliku informatiivse teejoomise käigus kuulsime Multaka projekti kogemusest.

Multaka projekt seob Euroopa muuseumid võrgustikuks, mis on omavahel koostööd tehes välja töötatud põhimõtted ja metoodika uussisserändajate kohanemise toetamiseks. Eelkõige on silmas peetud Süüria ja Iraagi päritolu põgenikke, kelle seast soovijad õpetatakse välja muuseumi giidideks, et nad saaksid muuseumituure juhatada oma emakeeles. Seeläbi õpivad uussisserändajad tundma kohalikku kultuuri ning pannakse alus toetava kogukonna loomisele. Kuna igas riigis on uussisserändajate profiil ja vajadused erinevad, saab Multaka metoodikat kohandada.
Oxfordi loodusmuuseum rakendab Multakat keeleõppeks kogudes olevate esemete abil. Esmalt luuakse sihtgrupiga kontakti väljaspool muuseumi kogukonna üritustel, kuhu võetakse kaasa abikogus olevad huvitavamad esemed. Nii äratatakse uudishimu, luuakse vastastikune usaldus ja leitakse üles inimesed, kel on huvi nii muuseumi vastu kui ka soov parandada oma keeleoskust. Vabatahtlikuna tööle asudes saavad nad korraldada muuseumis oma kogukonnale suunatud üritusi ja viia läbi lühikesi publikuprogramme inglise keeles. Sedasorti väljaskäimised ja kohalike kogukondade sädeinimeste kaasamised aitavad muuseumi tuua külastajaid, kes eri põhjustel ei tunne end üsna elitaarse kuvandiga muuseumis piisavalt oodatuna. Lõhe põliste oxfordlaste ja ülikooli vahel on linnas olnud probleemiks läbi sajandite, inglased ise kirjeldavad seda sõnapaariga „town and gown“.

Mis puudutab muuseumitööd üldisemalt, siis Ühendkuningriigis on kombeks töötada pigem tähtajalise töölepingu alusel. Ühest küljest annab see inimestele võimaluse liikuda ühest muuseumist teise ning tegeleda erinevate projektidega. Teisest küljest aga puudub töötajal tuleviku osas kindlustunne. Kuigi paljud GLAMi osakonna töötajad on sama koha peal töötanud juba aastaid, sõlmitakse tööleping ikkagi aastaks-paariks ning seejärel pikendatakse. Ühendkuningriigis on riigimuuseumide püsinäitustele külastajale sissepääs üldiselt tasuta, küll aga valitseb ka nendele muuseumide puhul aina suurem surve teenida omatulu. Omatulu suurendamiseks on väga levinud korjanduskastid ja toetajapiletid, olulisel kohal on ka pikaajaline koostöö sponsorite ja partneritega. Kohapeal sai selgeks ka see, et paljud muuseumid mõtlevad tasulistele piletitele ülemineku peale.

Pitt-Riversi muuseum on omapärane, ühe suure kuriositeetide kabineti tüüpi muuseum, kuhu pääseb vaid loodusmuuseumi hoone kaudu. Seal eksponeeritakse kindral Augustus Pitt-Riversi poolt 1884. aastal ülikoolile annetatud arheoloogilisi ja antropoloogilisi kogusid, kõik esemed on näitusel grupeeritud tüpoloogiliselt. Paljudel vitriinidel on siiani küljes sajandite vanused käsitsi kirjutatud etiketid, mis võimaldavad heita pilgu nii muuseumi esimeste töötajate mõttemaailma kui ka antropoloogia ajalukku. Paljud siltidel kasutusel olevad sõnad on tänapäeva ühiskonnas halvustava ja haavava olemusega. Sama võib öelda nii mõnegi algselt põlisrahvastele kuulunud eseme, nüüdse museaali kohta. Kõige mõjusam näide on Ecuadori ja Peruu vihmametsades elanud šuaari ja atšuari hõimudelt võetud 12 mumifitseeritud pead ehk tsantsa’t. Külastajauuringute käigus selgus, et väljapanek kinnistab rassistlikke stereotüüpe ja eelarvamusi ning seetõttu otsustati pead näituselt eemaldada. Küll aga jäi näitusele alles vitriin, milles pead enne olid eksponeeritud. See on üle kleebitud selgitava infoga, mis selgitab muuseumi valikut. Peade eemaldamine põhjustas pahameeletormi kohalike hulgas, kuna tegu oli paljude lemmikeksponaadiga, mida aeg-ajalt ikka ja jälle vaatamas käidi. Muuseum on lubanud, et pead naasevad vaatamiseks ainult siis, kui vitriini aitab kureerida šuaari või atšuari kogukonna esindaja. Pitt-Riversi muuseumi kollektsiooni juured on sügaval Briti impeeriumi vägivaldses ja traumaatilises koloniaalajaloos. Näitusel ringi liikudes kohtasime stende, kus muuseum teadustab, et nende puhul ei ole tegu neutraalse ruumiga ning kolonialismi tume vari saadab nende kogusid veel pikka aega kui mitte igavesti.

Oma mineviku tasakaalustamiseks ning publikuga dialoogi avamiseks kasutatakse Pitt-Riversi muuseumi ajutiste näituse pinda, kus meie külastuse ajal oli parasjagu avatud LGBTIAQ+ kogukonda kaasav ja tutvustav näituseprojekt „Beyond the binary“. Näitus ühes publikuprogrammiga esitab väljakutse üsna binaarsetele ja kitsastele enesemääratluse võimalustele, uurides muu hulgas seksuaalsuse, identiteedi, rituaalide, võimu, kolonialismi ja aktivismi rolli ühiskonnas. Väikese näituse loomise protsessi tegi omajagu eriliseks ja keeruliseks kaaskuraatorite (täpsemalt community curator) hulk. Kokku oli kuraatoreid 12 ning sisuloomesse panustas lisaks üle 40 inimese ja ühenduse. Tänu sellele avanes külastajale rikkalik pilt nii kohaliku kui ka rahvusvahelise LGBTIAQ+ kogukonna kogemustest.

Ometi ei olnud kõik kaaskuraatorid tulemusega täiesti rahul. Näituse tegemise käigus oli projektijuhil raske tagada sujuvat kommunikatsiooni, kuna seotud osapooli oli lihtsalt niivõrd palju. Lisaks hõlmas näitus ka sekkumisi püsiekspositsiooni, kust kaaskuraatorid valisid välja ning märgistasid silmatorkava kleebisega esemeid, mis kõnelevad LGBTIAQ+ (aja)lugudest eri ajastutel, kontinentidel ja kultuuriruumides. See sidus hästi kokku muuseumi kogud, ajutise näituse ning püsiekspositsiooni. Nagu muuseum ka oma kodulehel ütleb, on „Beyond the binary“ eesmärk aidata külastajatel mõista, kuivõrd mitmekesine ja rikas saab olla inimeseks olemise kogemus.

Teadusajaloomuuseumis kohtusime projekti „Collecting Covid“ projekti eestvedajaga, kelle meeskond jäädvustab ja säilitab AstraZeneca vaktsiini välja töötanud kogukonna ajalugu. See on ajalugu, mis juhtub siin ja praegu ning millest ei jää maha palju käega katsutavaid jälgi. Suur osa tööst on tehtud laborites ja arvutites ning on konfidentsiaalne. Küll aga saab koguda teadlaste lugusid ja mälestusi ning talletada neid. Esemete osas tuleb olla leidlikum, kuid miks mitte talletada kohaliku õllevabriku poolt tehtud õllepudelit, millega tänati Oxfordi vaktsiinigruppi kuuluvaid inimesi nende väga vajaliku töö eest.

GLAMi töötajad Harriet ja Emma tutvustasid meile väga põnevat uurimisprojekti „Social Prescribing“, mille meeskonnas leidub nii muuseumide, teadlaste, meditsiini kui ka haldusüksuste esindajaid. Projekti eesmärk on tervise ja heaolu parandamine interdistsiplinaarsete tõenditel põhinevate teadusuuringute ja innovatsiooni kaudu. Uuritakse kas, kuidas ja mil viisil aitab muuseumides ja muudes kultuuriasutustes käimine kaasa inimeste vaimse tervise turgutamisele. Me kõik oleme kuulnud kunstiteraapiast, kuid ehk on varsti olemas ka muuseumiteraapia.

***

Berliini külje all Dresdenis asuv Saksa hügieenimuuseum on näinud omajagu vaeva oma kuvandi atraktiivsemaks muutmise nimel, kuna muuseumi nimi ei ole just paljulubav. Kiire kõrvalpõikena tuleks lisada, et muuseum on otsustanud jääda oma nime juurde, kuna see peegeldab imehästi nende keerulist ajalugu. Muuseumi missioon on olla kõikidele avatud foorum, kus üheskoos arutleda kultuuris, ühiskonnas ja teaduses toimuvate revolutsiooniliste sündmuste üle 21. sajandi algul.
Tähelepanuväärne on foorumi siht hoida diskusioonid mitmehäälse ja tasakaalustatuna. Näiteks on poliitiliste teemade puhul esindatud alati erineva maailmavaate ja parteilise kuuluvusega esinejad, aga teadlikult välditakse sihilikult konflikte õhutavaid esinejaid. Muidugi on oluline ka hea moderaator, kes aitab vestluses fookust hoida. Sedalaadi üritusi korraldatakse muuseumis umbes kolm korda nädalas, nii et aasta peale koguneb 70–80 sündmust. Osalejate arv varieerub: mõnikord on inimesi kohal käputäis, teinekord poole tuhande ringis, kõik oleneb teemast ja kommunikatsioonist. Tasub ka märkida, et foorumitel osalejad näitusi üldiselt ei külasta ning ürituste rahastus tuleb kas omavalitsuselt ja riigilt või partneritelt.

Dresdenis tervitas meid haridustöö kuraator Carola, kes tutvustas muuseumi igapäevaelu ja uuendusi. Perede, lasteaedade ja koolide grupid moodustavad märkimisväärse osa hügieenimuuseumi külastajatest ning seetõttu on muuseumis eraldi osana olemas lastemuuseum, mis oli just enne meie tulekut läbinud uuenduskuuri. Kuigi värskendati lastemuuseumi ekspositsiooni, oli keskne teema jäänud samaks: meeled. Kontseptsioonis ja disainis on lähtutud põhimõttest „vähem on rohkem“. Näiteks on valitud kogudest iga meele juurde vaid üks teemat ilmestav museaal. Näituseruumid mõjuvad kutsuvalt ja avaralt, teadlikult on hoidutud mänguruumidele tihti nii omasest värvi- ja esemeküllusest.

Muuseumi püsinäitus „Abenteuer Mensch“ („Inimseiklus“) haarab enda alla 2500 ruutmeetrit, avarates kunsthalle’t meenutavates galeriides rulluvad lahti inimeseks olemisega seonduvad teemad. Saab uurida keha anatoomiat, panna proovile oma füüsilised ja vaimsed võimed, tutvuda inimese võluva seedetrakti ja toidukultuuriga ning palju muud. Ükshaaval on nii ruume kui ka sisu viimasel ajal uuendatud. Püsinäitusel sai meie lemmikuks värske ja kaasaegne seksuaaltervise teematuba. Meeldiv üllatus oli näha kunstnike kaasamist keha ja tervist puudutavate teemade vahendamisse. Nii meil kui ka noortel oli põnev kuulata-vaadata videosse võetud intervjuusid, kus väga erineva taustaga inimesed jagasid avameelselt oma kogemusi ja arvamusi seksuaalsusega seotud teemadel, olgu selleks siis orientatsioon või esmakohtumine eluarmastusega. Nagu meiegi muuseumis moodustavad hügieenimuuseumi külastajatest suure osa kooligrupid. Seega oli püsinäitus täis mõnusat saginat, hulk noori uudistas iseseisvalt ja teised osalesid muuseumitundides ja -tuuridel.

Meie õpirännakute eesmärk oli leida võimalikult eriilmelisi kaasamise, koosloome ning muul viisil publikuni jõudmise viise. Kokkuvõtteks võib öelda, et oli väga põnev külastada järjest Oxfordi ja Dresdenit ning võrrelda mitte ainult muuseume, vaid ka kultuurilisi iseärasusi. Just iga piirkonna eripärade tõttu ei saa inimesteni jõuda ühel kindlal viisil, mis toimiks igal pool ja alati. Mida rohkem meil õnnestub erinevate võimaluste ja viisidega tutvuda, enda silmaringi laiendada, seda hõlpsamaks kujuneb ka tervisemuuseumile sobiva lähenemise leidmine. Kahtlemata tuleb sel katsetamise teel ette nii läbikukkumisi kui ka kordaminekuid.

Soovitame soojalt külastada Oxfordi ülikooli muuseume ja raamatukogusid – tegemist on imelise linnaga, kus iga nurgatagune on täis ajalugu. Võrdselt põnev oli kirju ajalooga Dresdenis kogeda hügieenimuuseumi puhast modernistlikku arhitektuuri ja nende nii püsi- kui ka ajutised näitused on kindlasti väärt nägemist.