EMÜ Veebiajakiri

Kuna talv oli seekord väidetavalt keskmisest külmem, on viimased rännakud mind viinud soojadesse kohtadesse.

Kui eestlane talvel sooja tahab, siis sagedane valik, kuhu kiirelt ehk seitsme tunniga saab, on Kanaari saared. Seekord pani lennuki rattad maha Gran Canaria saarel, mille pealinnas ja selle lähedal on mitmeid põnevaid muuseume

Esile tõstaksin kindlasti Kanaari muuseumi, mis reklaamib end juba uksel ja erinevates reklaammaterjalides inimpealuudega. Põhjus seisneb selles, et muuseumi ühe küllalt suure näitusesaali väljapanek koosnebki inimsäilmetest, põhiliselt pealuudest ja muistsete saareasukate muumiatest.

Nii minul muuseumitöötajana kui ka paljudel teistel külastajatel tekitas sellise hulga inimluude eksponeerimine üksjagu küsimusi. Kuna tekstid olid peamiselt hispaania keeles, oli asjakohase info leidmine raske ning oma seadme põhine audiogiid, mis oli kättesaadav ka teistes keeltes, ei töötanud kohati.

Nii jäi igatähes mulje, et kui tänapäeval on paljudes muuseumides tõstatunud väärtuspõhine küsimus, kas inimsäilmete näitamine on eetiline ja kuidas selle teemaga tegelema peaks, siis Kanaari muuseumis seda veel tehtud pole ja hitteksponaatideks või tõmbenumbriteks olidki inimsäilmed. Isegi muuseumipoes müüdavatel laste T-särkidel olid pealuukujutised. No aga samas, miks mitte …

Vaata lisaks: elmuseocanario.com

Väga suur üllatus ja seda ilma väärtuskonfliktita oli Gran Canaria põhjaosas Galdari linna südames asuv arheoloogiapark Cueva Pintada (eesti keeles „maalitud koobas“). 1862. aastal leitud muistne matusekoobas, mille seintel on geomeetrilised maalingud, pärineb Hispaania kolonisatsiooni eelsest perioodist ja paiknes kuni taasavastamiseni banaaniistanduse all (istanduse tööline kukkus koopasse ja nii saigi koobas taasavastatud). Põhjalikud arheoloogilised väljakaevamised algasid koopa ümbruses aga alles 1970. aastatel ning muuseumi avamiseni jõuti 2006. aastal.

Matusekoobas on tänapäeval välisõhule suletud ja seda saab vaadelda kitsas klaaskuubikus vaid piiratud külastuse jooksul. Koopa ümbrusest on aga leitud suure asula jäänused, mis annavad sissevaate saareelanike elukorraldusse enne hispaanlasi.

Muuseumi külastamine on giidituuriga (6-eurose pileti sees) ning inglise keeles vaid kord päevas.

Vaata lisaks: cuevapintada.com.

Oma reisidel jõudsin ka Marokosse. Mitme põneva muuseumi kõrval meeldis mulle eriliselt Volubilise arheoloogipark. Kunagine Mauritaania pealinn, asutatud 3. sajandil eKr, sai 1. sajandil Rooma impeeriumi oluliseks eelpostiks ning sellega kerkis roheliste põldude ja heinamaade vahele uhke linn paleede, veesüsteemide ja templitega. Kokku 42 hektarit ajalugu.

Sattusin jalutama kunagise linna varemetel märtsi esimestel päevadel, kui kogu varemetevaheline ala oli õitsev aas, lendasid mesilased ja liblikad. Tähelepanuväärsed on hoonete põrandamosaiigid, mida kogu linnas on kokku kümneid. Neilt leiab meduuse, delfiine, eesleid, elevante ja Heraklese vägitegusid. Peagi saab valmis ka uus Volubilise muuseumikompleks. Seadke sammud Marokosse, kunagise Rooma impeeriumi ääreala vaimustavasse hiilgusse!

Volubilise mosaiigid on uskumatud.

Vaata lisaks: sitedevolubilis.org.

Kui juba Rooma impeeriumist juttu tuli, siis sellega ka jätkaks. Sarnaselt paljudele teistele ajaloohuvilistele on rännakud ka mind korduvalt Rooma viinud. Rooma on linn, kus võib lõputult veeta aega muuseumides, sealhulgas hilistel õhtutundidel – näiteks Vatikani muuseum on mõnel õhtul lahti kuni kella 23ni.

Viimasel Igavese Linna külastusel tahtsin kogeda midagi erinevat varasemast, külastada paiku, kuhu reisijuhtide ja Tripadvisori soovitused ei vii. Nii valisin külastamiseks Roomas kunagise tööstusmaastiku ja tänase muuseumi Centrale Montemartini. Tegemist on kunagise elektrijaamaga, kus nüüd on mastaapsete jõumasinate kõrvale loodud püsinäitus Vana-Rooma skulptuuride ja arheoloogiliste leidudega.

Muuseumi alguslugu on mõneti planeerimatu – 1997. aastal, kui renoveeriti Kapitooliumi, oli vaja otsida seal paiknenud esemetele ajutine varjualune, kus oleks võimalus neid renoveerimistööde ajal ka eksponeerida. Lahendus leiti juba kolm kümnendit uut elu oodanud endise elektrijaama ruumides, kus hiiglaslikud aurumasinad ning tööstuslik-sakraalne ruum sobisid täiesti uue museoloogilise lähenemise katsetamiseks. Muuseumi omanäolises eklektikas valitseb aga ka teatud harmoonia. Isegi masinaõlide lõhn hõljub veel 400 eksponeeritava skulptuuri vahel. Muuseum asub suhteliselt äärelinnas, väljaspool linnamüüri, aga tõesti soovitan minna saama seda võimast kogemust – roomlaste julgus katsetada millegi uuega on end õigustanud.
Vaata lisaks: centralemontemartini.org

Tegin hiljuti kiire põike ka Istanbuli, et nautida seal tärkavat kevadet. See kultuuride ja maailmade põkkumiskohaks olev suurlinn on üks mu lemmikuid. Külastasin seekord nii juba tuttavaid kui ka uusi paiku.

Tore taaskohtumine oli nobelist Orhan Pamuki samanimelise raamatu põhjal koostatud – õigemini isegi koos samanimelise raamatuga loodud – Süütuse Muuseumiga, mis võitis 2014. aastal ka Euroopa parima muuseumi tiitli. Muuseum on üles ehitatud raamatu järgi ning iga vitriin on seotud kindla peatükiga. Seejuures on vitriinid loodud Pamuki enda joonistuste põhjal. See on võluv, kaunis ja endasse tõmbav muuseum, millesarnast teist ma külastanud pole.

Future of museums is inside our own homes – tuleviku muuseumid on meie kodudes.

Sisse juhatab muuseumi Pamuki enda kirjutatud „A modest manifesto for museums“ –tagasihoidlik manifest muuseumidele. See lõpeb sõnadega: future of museums is inside our own homes – tuleviku muuseumid on meie kodudes. Olen sellega sajaprotsendiliselt nõus ja Kalamaja muuseumi loomisel osalt sarnast mõtet ka kasutasime, kuna enamik eksponeeritavaid esemeid on saabunud otse Kalamaja inimeste kodudest. Muuseumi saab muide tasuta raamatus oleva piletiga.
Vaata lisaks: masumiyetmuzesi.org

Kuna suvi pole enam kaugel, on mul soovitusi ka lähemalt ehk paigast, mida saab külastada vaid soojal ajal. Olen suur Alvar Aalto fänn, koju olen soetanud tema mööblit ja ka paljud mu lauanõud on Aino Aalto disainitud. Huvi pärineb tõenäoliselt mu emalt, kes tutvustas mulle Alvar Aalto loomingut ja disaini juba mu varases lapsepõlves ning viis mind Tartus Villa Tammekannu vaatama, mis jättis kustumatu arhitektuurse elamuse.

Möödunud suvel sõitsime lõpuks koos üle lahe Helsingis asuvat Alvar Aalto kodumaja ja ateljeed külastama. Neisse saab minna ainult suvisel ajal ekskursiooniga ja pileti soovitan varakult ette osta.
Võimas oli jalutada Alvari ja Aino kodus, näha, kuidas nad elasid, uurida kogu maja funktsionaalsust ja disaini ning loomulikult muidugi kogu seda ikoonilist mööblit. Ateljee asub üsna lähedal, sest Alvar oli nimelt laisk ega viitsinud kaugele tööle käia ning ehitas oma ateljee ka suhteliselt kodu lähedale.

Ateljees on suur saal võimalusega minna selle kohal kõrguvale rõdule, kust looja ise vaatas oma loodud makette ja jooniseid kõrgemalt. Tutvuda saab ka Aalto lambidisaini paremikuga. Ja nautida valgust – põhjamaa pimeduses elava inimesena lõi Aalto oma projekteeritud hoonete katustesse avasid ja aknaid, et loomulik valgus pääseks ruumidesse.

Alvar Aalto Foundation tegeleb nii muuseumide kui ka kogu Aaltoga seonduvaga laiemalt. Kui näiteks elad Alvar Aalto projekteeritud majas, saad neilt infot ja abi, kuidas maja renoveerida või korrastada.

Vaata lisaks: alvaraalto.fi