EMÜ Veebiajakiri

Alustan lähedalt, sest puhkus ei pea olema alati kaugel ookeani taga soojal maal. Puhkuse võib veeta ka siin samas meie lähedal ja minu suuri lemmikuid on kindlasti Läti. Seal tasub sammud seada Eesti piiri lähedale, eestlaste kõige sõbralikumasse linna, nagu nad ise ütlevad. Ehk siis Valmierasse. Valmiera väärib igati oma hüüdlauset, sest kõige muu toreda kõrval on seal värskelt valminud Valmiera linnamuuseumi uus püsinäitus, mida saab läbida täismahus eesti keeles. Milline külalislahkus! Eesti muuseumid, võtame eeskuju!
Pealkirja „De Woldemer“ kandev püsinäitus viib külastajad muistse Valmiera lukku. Seal kohtuvad linna ja lossi vanem ajalugu, mineviku valmieralaste maailmavaated, hansakaupmeeste vägevus ja käsitööliste oskused. Muuseumi avastamiseks saab iga külastaja kassast võtme, mis võimaldab läbivalt aktiveerida valitud keeles näituse sisu – tekste, laule, mänge ja muud põnevat. Lisaks leiab muuseumist nutikaid avastusi, millest ehk põnevaim on digitaalses supipajas erinevate keskaegsete retseptide katsetamine. Muuseum asub Valmiera lossi territooriumil, osa ekspositsioonist on linna vanimas puithoones ja osa selle kõrval asuvas uues klaasmajas, mis ehitatud ordulinnuse müüride kohale. Kõik sobib kokku ja loob omamoodi terviku. Eesti ja läti keele kõrval saab ekspositsioonist osa veel ka inglise, saksa ja vene keeles.
Püsinäituse on loonud Design Studio H2E, mis on praegu Läti üks tugevamaid näitusekeskkonna loojaid. Sama ettevõte on teostanud ka teiste Läti uuemate muuseumide, näiteks sealse okupatsioonimuuseumi ekspositsiooni. Hoidke silm peal ja kutsuge osalema näituseprojektides!
Mine külla: https://valmierasmuzejs.lv

Vahel viivad töised rännakud ka kaugemale. Läinud aasta oktoobris osalesin New Yorgis ICOMi linnamuuseumide komitee (CAMOC) konverentsil „Changing Cities, Changing Museums“, et tutvustada Kalamaja muuseumi loomislugu. Ühildasin selle käigu ka sealsete muuseumide uudistamisega. New Yorgis on küll palju ikoonilisi muuseume, aga keskendusin eelkõige väikestele erimuuseumidele. Suurim üllatus ja elamus oli New Yorgi kõige väiksem muuseum, mis asub liftišahtis ühel Manhattani kõrvaltänaval. Mmuseummi nime kandva muuseumi pindala on 3,3 m², sissepääs on tasuta ja see on avatud suvel, aga suurtele muuseumisõpradele on ligipääs tagatud kogu aeg piiluaukude kaudu ukses.

Mmuseumm on pühendatud tänapäeva ühiskonna ja päevakajaliste sündmuste peegeldamisele ja näitus vahetub igal aastal. 2023. aastal uuris Mmuseumm loodust ja aega, artefakte oli üle kogu maailma. Mmuseummist mõne kvartali kaugusel Tribecas paikneb ka noore eesti naise Margot Sameli galerii, mis on üks uuemaid ja särisevamaid galeriisid New Yorgi kunstimaastikul, kindel soovitus külastada!

Vaata siia:
https://www.mmuseumm.com
https://www.margotsamel.com/

Paljud muuseumid on mõlkunud mõtetes aastaid, enne kui mõne reisi käigus sinna jõuan. Üks neist oli minu jaoks Little Museum of Dublin ehk Dublini linnamuuseum. Olin tegijaid näinud Dubrovnikus konverentsil esinemas ja see muuseum jättis kustumatu mulje juba siis. Olles ise vahepeal loonud Kalamaja kogukonnamuuseumi, oli eriti põnev jõuda lõpus muuseumisse, mis on samuti loodud paljus just Dublini elanike annetuste põhjal. Muuseumi ekspositsioon koosneb 5000 museaalist, mis on kohalike inimeste annetatud või neilt laenatud, et kõneleda Dublini ja Iirimaa lugu. Muuseum on olnud pikalt Tripadvisori Dublini number üks muuseumisoovitus. Kindlasti osalege muuseumi kuulsal ekskursioonil, see olla üks maailma parimaid! Kogu ekskursioon on paika pandud ja läbi mängitud viimse detailini ja kõik giidid peavad selle tegema täpselt samamoodi (isegi naljad). Garanteerin elamuse, sealhulgas iiri aktsendi, mille tõttu küll paar giidi nalja läksid mul siiski kaduma.
https://www.littlemuseum.ie/

Põnevatesse paikadesse jõudmisel on teinekord oma roll ka juhusel. Õpetasin mõni aasta tagasi vabatahtlikuna koolis ühe õppeaasta 6. klassile ajalugu. Rooma impeeriumi käsitledes rääkisin õpilastele Hadrianuse vallist, Rooma riigi piiriks olnud kindlustusvööndist, mis on nüüd UNESCO maailmapärandi nimistus. Tahtsin seda oma silmaga näha ja selle ääres kulgevat matkarada pidi valli avastada. Kogu valli pikkuses on laotunud ka mitmesuguseid muuseume ja külastuskeskusi. Neist ägedaim on omamoodi Põhja-Inglismaa Pompei – roomaaegne Vindolanda asula, mida on välja kaevatud juba üle poole sajandi ja senise tempoga jätkates kaevatakse veel 150 aastat.
Vindolanda arheoloogilise asula kõrval paiknevas muuseumihoones on eksponeeritud rikkalik arheoloogiliste leidude kogu, mida 1970. aastast on enam kui 8000 vabatahtlikku arheoloogilistel kaevamistel päevavalgele toonud. Hapnikuvaene pinnas on roomlaste pärandit heldelt säilitanud, eriti hästi on säilinud puit ja nahk. Seejuures on Vindolandast leitud puittahvlitel olevad kirjad vanimad säilinud käsitsi kirjutatud dokumendid Suurbritannias. Süsinikupõhise tindiga õhukesed postkaardisuurused puidust lehttahvlid pärinevad 1. ja 2. sajandist pKr. Tahvlitel on kirjas ametlikud sõjalised tekstid, samuti isiklikud sõnumid Vindolanda garnisoni liikmetele, nende peredele ja orjadele. Tahvlite kollektsiooni kirss tordil on kutse umbes 100. aastal peetud sünnipäevale, mis võib olla vanim säilinud dokument, mille on kirjutanud naine ladina keeles. Midagi nii võimsat oma silmaga näha on erakordne kogemus! Mind vaimustasid ka loendamatud roomaegsed nahkjalatsid, samuti nahast poksikindad ning laste puumõõgad. Ma pole varem nii pikalt arheoloogiamuuseumis aega veetnud kui Vindolandas. Endine töökaaslane, Eesti Ajaloomuuseumi teadusdirektor Krista Sarv oleks mu üle uhke.
Tänavu toimuvad Vindolandas arheoloogilised väljakaevamised 8. aprillist 20. septembrini. Kel huvi, siis kodulehel leiab infot osalemise kohta. https://www.vindolanda.com

Lõpetuseks põige Portugali. See sarnaselt Eestiga Euroopa ääremaaks olev riik on pikalt olnud üks mu lemmikuid. Seal on üllatavalt palju erilisi muuseume, aga Portugali rahvuskirjaniku Fernando Pessoa muuseum ei oleks olnud kindlasti mu esimene valik külastamiseks. Küll tasub kuulata sõprade häid nõuandeid. Nimelt Portugali reisil viis mu sinna sõber Jan Kaus, kes tutvustas kirjaniku loomingut läbi kogu muuseumi. Muuseumi ekspositsioon keskendus Pessoale ja oli üles ehitatud tema teoste najal. See oli kindlasti üks kaasahaaravamaid kirjanikumuuseumi külastusi, kus olen käinud. Seejuures oli sealse rahvuskirjaniku muuseumis ringi jalutades eriti põnev mõelda Tammsaare, Vilde, Lutsu või Koidula muuseumidele. Muuseum pärjati ka 2021. aastal Portugali aasta muuseumi tiitliga. Lugege Pessoad ja minge tema muuseumisse!
https://www.casafernandopessoa.pt/en/cfp/house

Järgmised reisid viivad Istanbuli ja Marokosse, varsti soovitan taas!