EMÜ Veebiajakiri

Päeval, mil külastasin Tartu Toomkirikus asuvat muuseumi, ei kohanud ma paari hoones veedetud tunni jooksul ühtegi inimest peale piletimüüja ja ühe valvuri Morgensterni saalis. Sestap tabas mind sealne helikujundus – alma materi’t sosistav õudust äratav naishääl ja kellegi rasked sammud – vägagi ehedalt ja ehmatavalt, st nii, nagu oli ilmselt ka mõeldud. Kui keegi ka veel köhis salapäraselt kuskil riiulite taga, siis tuletas kogu olukord mulle meelde sama luksuslikku inimtühjust, mida olen nautinud  koroonaajal Euroopas muuseume külastades või jalutades 2020. aasta suvel erakordselt inimtühjal Karli sillal Prahas. Igal halval asjal on ju alati omad plussid! Muidugi on kahju, et idast turiste enam väga ringi ei liigu, neile saaks Morgensterni saali hästi tutvustada Vene ühe kõige kuulsama räppari Morgenshterni abil (tema ühel laulul on isegi 150 miljonit vaatajat Youtube’is). Muide, see tätoveeritud näoga Morgenshtern olevat kuulsa Riia moemuuseumi omaniku ja moeajaloolase, Eestiski mitmeid näitusi teinud Aleksandr Vassiljevi poeg …

Seepärast omandas Morgensterni saali suurepärane ekspositsioon, mis ühendab nõtkelt uut ja vana, oma vaikselt istuva valvur-noormehega, kes järsku liigutama hakkas, korraga samasuguse elektriseeriva efekti, nagu juhtus  „vanasti“ Tšehhi lõbustuspargi õuduste majas, kus ma alati karjuma hakkasin, kui hetk enne väljumist üks lõbustuspargi töötaja pimedas mind kõvasti juustest sakutas!

Esmapilgul võib uus Toomkiriku saladuste kamber tunduda pärast Morgensterni saali võrdlemisi askeetlikuna. Kuid laulvate õllekannude asemel on siin tutiga nöör, mida tõmmates kuuleb preestrit palveid lugemas, ja lähemal vaatlemisel on ruumist võimalik leida ka vähemalt kolm luukeret või koljut, mida saab katsuda, kokku panna ja silmast silma vaadata. Ja just lähemale vaatlemisele siinne ekspositsioon ka kutsub: on nii virtuaalseid lahendusi kui ka vanu häid klotse, millega kaardi abil Tartut vaibale üles ehitada. Väljapanek on igati huvitav ja kogu programmi läbitegemiseks-vaatamiseks tuleb aega varuda.

Keskaegne gooti katedraal on ju üleni üks saladus. 20. sajandil on kõige olulisema gooti katedraalide saladuste kohta käiva raamatu kirjutanud muidugi alkeemik Fulcanelli, kes oma teoses „Katedraalide saladused“ („Les Mystères des Cathedrales“, 1926, viimane väljaanne Hades éditions, 2017) esitab ka  sõna art gothique (gooti kunst) uue etümoloogia ja avab selle hoopis erinevalt kunstiteaduslikust kujunemisest-tõlgendamisest. Ta jõuab teoses foneetilist kabalat kasutades järelduseni, et gooti katedraal on ehitis, mis on ehitatud mingis argoos (argot) ehk siis erilises keeles neile, kes tahavad vahetada omavahel mõtteid „vaikselt“. Katedraal on Fulcanelli arusaamas seega släng valitutele ja peabki jääma saladuseks profaanidele. Ta toob näiteks Pariisi Jumalaema kiriku, kus käisid sajandeid kord nädalas koos alkeemikud, et selles Traditsiooni, Teaduse ja Kunsti pühamus, linnas keset linna, intellektuaalses ja moraalses keskuses rahulikult mõtteid vahetada.

Loomulikult on tänapäeval asjad teisiti ja Eestis mõjub isegi katoliikliku palve kuulmine eksootilise ja salapärasena. Uues ekspositsioonis olevas pihitoolis saab kuulata palvetekste ja ka vanu lugusid sellest, kuidas Toomkirikut ehitati, kes on Toome kuningas jne. See on igati loogiline lahendus, sest on võrdlemisi vähe usutav, et keegi seal pihtima hakkaks … Kuigi võiks ju ette kujutada, et kui saabub klass koos õpetajaga, siis võiks pedagoog mõne oma kasvatamatu jõmpsika just selles erilises ruumis ette võtta! Toomkiriku saladuste kamber püsib aga nagu koolgi teaduspõhisel lähenemisel:  üritatakse tuua esile pigem fakte katedraali ajaloost (peata mees, kiriku tornid, pühakud jne), inimese anatoomiast (kokku saab panna luukeret) jne.

Kui nüüd diipi panna, siis võiks mingisuguse keerulisema saladuste kambri teha katedraalis ka täiskasvanutele. Keskaegsest mentaalsusest saab siin ju võrdlemisi vähe teada (ruum on muidugi piiratud suurusega). Kui korraks aga mõttes Toomkiriku kohale lendu minna ja kuulata, mida vanad hakid kõrva sosistavad, siis – et mida mentaalsusest kõnekat võiks välja tuua – on katoliikluses ju mõtteainet oh-kui-palju: kasvõi müstika ja maagia vahekord, sest kõikides rituaalides, mis katsuvad olla rohkem kui sümboolsed, eriti katoliikluses, on alati ka maagiline komponent sees (vt näiteks traditsionalist Julius Evola teost „The Mask and Face of Contemporary Spiritualism“. Arktos Media Ltd, London, 2018 ).

Kiriku ja katedraali keskmes on alati muidugi missa ja armulauaelementide salapärane muutumine, nii et need väliselt jäävad küll samaks. Selle peene õpetuse töötas välja dominiiklasest doctor angelicus Aquino Thomas (u 1214–1284/94). Thomas oli alkeemik, ta on ka oma teoses „Summa Theologia“ puudutanud alkeemilise kulla ja loodusliku kulla probleeme. Kui Eestis öeldakse sõna „maagia“, siis lähevad mõtted küll rämpsesoteerikale, TV-nõidadele ja ekstrasenssidele, kuid Evola juhib tähelepanu just sellele, et maagia on alati olnud ka osa institutsionaalsest religioonist. Kõige suurem saladus ühes katedraalis ongi aga alati elementide muutumine … Pakun, et eestlane on väga sekulariseerunud, teatav eriline mängutuba ka täiskasvanutele kuluks kindlasti ära, kus oleks ajalooliste seikade kõrval juba ka teoloogilisemad küsimused õhus. Sellega praegune väljapanek ka veidi tegeleb, meile esitletakse näiteks põgusalt seitset sakramenti.

Muidugi on hea, kui inimene tänapäeval üldse viitsib ka lihtsalt palvet kuulata või veidi animeeritud preestrit virtuaalokulaaridega vaadata. Kuna uus näitus on mõeldud ühe sihtrühmana ikkagi kooliõpilastele, siis on ekspositsiooni üles ehitades leitud tegelikult päris häid võtteid, kuidas mingit elementaarset-emotsionaalset teadmistetabletti koos moodsa „kisselliga“ haigele ehk nüüdisaja sekulariseerunud inimesele valutult sisse anda. Proovisin ka ise ühes kastis olnud mitraid pähe, oli lõbus hetk! Lajatasin kohe paar pilti ka Facebooki ning kuna olen preestriharidusega, siis sain nautida veidi humoorikat segadust, kui tutvustasin ennast uue peapiiskopina … (Mitrate juures võiks olla ka lühike lugu nende naljakate peakatete kujunemisest ja kasutamisest tänapäeval. Muide, on olemas ka kirikuid, näiteks kopti kirik, kus need pannakse tänaseni poeglastele pähe ka ristimisel.)

Lõpuks üks ettepanek. Toomkiriku saladuste kamber peaks andma ehk ka ülevaate katedraali saladustest tänapäeval, kasvõi muuseumis ringitoimetavatest kummitustest. Juhtisin kord ammu ühe valvurdaami tähelepanu asjaolule, et näitusesaalis olid toolid sattunud vastamisi. On olemas nimelt uskumine, et nii toole panna ei tohi. Sattusime põgusalt vestlema sümpaatse töötajaga ja sain teada, et hoones kummitab ilusti, lift pidi ikka sõitma tühjalt jne. Just seda lugu tänapäevast oleks tahtnud ka siinsest ekspositsioonist lugeda või ekraanilt vaadata. Maharaiutud peadega vanad sõdalased ja koopiaskeletid võivad muidu kaugeks ja elutuks jääda. Selle vastu on muidugi olemas alati lihtne, hea ja äraproovitud rohi nõukogudeaegse Tšehhi lõbustuspargi õudustemajast –  üks saalivalvur tuleks paigutada Toomkiriku saladuste kambri pihitooli, ta peaks seal hiirvaikselt istuma ja ootama, kuni keegi külastaja kõrvalkabiini sisse poeb. Siis peaks ta köhatama, midagi muud ei olekski vaja teha …