// Näitused Number 3 (42) 2019 - Muuseumigeograafia

Ühe hoone lugu kui linna lugu

Kadri Asmer Tartu Ülikool
G. Fr. Schlater. Vaade peahoonele Toomemäelt. U 1850. Õli, lõuend. Tartu Kunstimuuseum. Foto: Andres Tennus, Tartu Ülikool

Tartu linna ajaloolised kihistused on igapäevaselt meie jalgade all, kõndides üle tuletuhast ja varemetest, võõrastest jalajälgedest. Nii-öelda nähtamatu linna kõrval on käegakatsutav arhitektuuriline keskkond, mis ei kujunda ainuüksi linnapilti, vaid ka selle vaimseid jõujooni. Tartu Ülikooli peahoone on Tartu üks sümboolsemaid maamärke, kui mitte öelda, et selle linna ontoloogiline kese. Rahvusülikooli 100. sünnipäeva valguses on Tartu Ülikooli kunstimuuseumis avatud näitus „Ülikooli peahoone kunstis“, mis annab võimaluse vaadata tagasi ühe hoone tähendusele.

Võime ainult spekuleerida, milline oleks tänane Tartu, kui 1801. aastal ei oleks keiser Aleksander I langetanud otsust rajada ülikool just siia ja mitte vahepealse plaani kohaselt Miitavisse (tänane Jelgava). Kindlad võime aga olla tõsiasjas, et tehtud otsus on määranud ka kogu Tartu edasise arengu – kui 1802. aastal hakkas ülikooli pärast pikka pausi taas tegutsema, siis tõi see kaasa ka ulatuslikud ehitustööd. Tegemist ei olnud ainuüksi peahoone loomisega, vaid valgustusaegse idee ja ideaali kohaselt kõneldi n-ö linnast keset linna. Ülikooli arhitektuuriansambel oli süsteem, mis kandis eesmärki luua keskkond, kus võidutseks vaba vaim ja kõrgem haridus ning tekiks suurem sõltumatus linna juriidilistest seadustest. Briti arhitekt Charles Kelsall on oma teoses „Ülikooli illusioon“ („Phantasm of an University“, 1814) esitatud visiooni ideaalsest teaduse metropolist: ülikooli juurde peavad kuuluma muuseum, trükikoda, kirik, raamatukogu ning pargid jalutusteedega jms.[ Charles Kelsall, Phantasm of an University (London: White, Cochrane & Co, 1814). Vt: Kadri Asmer, “Valgustusajastu ülikool nüüdisaegses linnas”, Sirp, 04.11.2016.] Omas ajas on peetud tema nägemust utoopiaks, kuid mõeldes siinsele ülikooli arhitektuuriansamblile, siis võib öelda, et suur osa valgustusaegsetest unistustest on leidnud oma koha just siin Tartus.

Tartu Ülikooli peahoone

Arhitekt Johann Wilhelm Krause saabus Tartusse 12. veebruaril 1803. aastal ning visandas paari päeva jooksul peahoone esimese kavandi. Kaks kuud hiljem oli projekt kinnitatud. Peahoone asukoha määrasid looduslikud tingimused, kaaluti küll Toomemäge ja Emajõe kallast, kuid sobilikumaks sai kindlal pinnasel asuv kunagise Maarja kiriku plats. Ehitise antiikaja eeskujusid reedavad peahoone fassaadi detailid ja kõrguvad sambad. Peahoone sai siinse akadeemilise maailma keskuseks, mille ümber koondatud õpperuumid nii all-linnas kui Toomemäel järgisid valgustusaegsete ülikoolilinnakute ehitustüpoloogiat.

G. Fr. Schlater. Tartu Ülikooli peahoone. U 1840. Lito. Eesti Rahva Muuseum

Kirjeldatud protsessid tõid kaasa ka uue kvaliteedi õppetöös, mh alustas tegevust joonistuskool (1803–1891), mis on olulise tähendusega kogu Eesti kunstihariduse seisukohast. Kõneledes peahoone kujutamisest kunstis, siis esimeste valminud teoste näol oli tegemist ülikoolipoolsete tellimustöödega. Olulisem oli uute hoonete kujutamine võimalikult detailitruult, mis oli justkui kinnituseks ülikooli märkimisväärsele positsioonile kogu linna arengus.

Näitus „Ülikooli peahoone kunstis“ annab ülevaate peahoone kujutamisest alates 19. sajandi esimesest poolest kuni kaasajani, andes võimaluse jälgida ka Tartus tegutsenud kunstiharitlaste tegevust. 1803. aastal saabus Tartusse Karl August Senff, kes lõi illustratsioonid 1827. aastal ilmunud albumile „Die Kaiserliche Universität zu Dorpat“. Tema loodud graafilised lehed on tunnistuseks nõutud detailsusele, mis sageli tähendas täpsuse huvides ka lehtede parandamist ning uuesti trükkimist. Näitus avab järgemööda ülikooli juures tegutsenud kunstnike loometeed – August Philipp Clara, kes 1821. aastal publitseeris seitsemest gravüürist koosneva albumi (varaseim Tartu vaadete kogumik), August Matthias Hagen, kelle töödest on eksponeeritud näiteks „Vaade Tartule Toomemäelt“ (1838, teostatud Friedrich Sigismund Sterni järgi). Viimane on heaks näiteks, kuidas ajaga muutus n-ö rangem käsitlusviis ning peahoone kujutamisnurk ei piirdunud enam ainuüksi esifassaadiga, vaid sagedamaks muutusid vabam lähenemislaad, sh vaated Toomemäelt all-linnale. Nimekiri toob välja tänasesse päeva, mille punktiks on Tartu Ülikooli õppejõu Rauno Thomas Mossi maal „Minu ülikool“ (2019).

L. Muuga. Keemik Dmitri Ivanovitš Mendelejev tervitab Tartu Ülikooli 100. aastapäeval. 1953. Õli, lõuend. Tartu Ülikooli kunstimuuseum. Foto: Andres Tennus, Tartu Ülikool

Peahoone kui arhitektuurilise monumendi kujutamine ei paku ehituslikus mõttes märkimisväärseid üllatusi, kuid olulisemaks saab sajandite jooksul toimunud muutused hoonet ümbritsevas keskkonnas – inimesed, kes patseerivad hoone ees (vt näiteks Georg Friedrich Schlater „Peahoone“, u 1840; Enn Põldroos, „Ajab aknast liblikat välja“, 2006), lipud ja vapid, mis viitavad Eesti territooriumi vahetunud peremeestele või Jaani kiriku torn, mis kord on pildil ja siis jälle kaob, et uuesti hilisematel perioodidel valminud teostel jälle esile tõusta.

Linna asutamise ja kujunemise eelduseks on vaieldamatult looduslik keskkond ja selle pakutavad hüved, alates jõgedest ja järvedest, kuid selle arengu ja elujõulisuse tagavad inimesed. Veel enamgi, see tähendab inimeste paikseks jäämist, nende tulemist, minemist ja naasmist. Tartu Ülikooli asutamine on olnud määrava tähendusega kogu järgmiste sajandite kultuuriloos ning 1809. aastal valminud peahoone on olnud selle templiks. Templiks nii arhitektuurilises mõttes kui ka templiks linna vaimsele arengule.

Vaadeldes linna fenomenoloogilisest aspektist, siis ei saa jääda ainult materiaalse pärandi ja ehituskunsti analüüsi juurde, vaid peame tajuma, et linna kujundavad samaväärselt inimesed, kes selles elavad. Tartu on üliõpilaste ja professorite linn, see on kohvikute ja kunstnike, luuletajate ja muusade linn. Kõneledes ühe linna fenomenoloogiast, räägime komplekssest süsteemist, kus nähtamatu seguneb nähtavaga ning materiaalne ruum vaimse kultuuriga. Kahtlemata on ülikooli asumine Tartus ja peahoone selle esindushoonena linna üheks määravamaks kujundajaks.

A. Stromberg. Tartu Ülikooli peahoone. 1930. Värviline puulõige. Tartu Ülikooli raamatukogu
Viited