EMÜ Veebiajakiri

Konverentsi teema oli „Who cares? Museums, wellbeing, and resilience“ – muuseumide roll heaolu ja vastupidavuse loojatena. Teema oli toonud kokku palju osalejaid, sest see kõnetab muuseume kogu Euroopas. NEMO konverents keskendub muuseumide jaoks oluliste väärtuste kaardistamisele, määratlemisele ja sisustamisele ehk püüab vastata küsimusele, millele peaks kaasaegne muuseum keskenduma ja kuhu suunduma. Konverentsi peaesineja oli Elizabeth Merritt (USA), Ameerika Muuseumide Liidu asepresident (Museums’ Vice President for Strategic Foresight) ning Muuseumide Tuleviku Keskuse asutaja ja direktor. Tema ettekanne „Envisioning the Future of Health and Wellbeing“ käsitles muuseumide rolli heaolu ja tervise edendajana.

Merritti sõnul on muuseum suurepärane koht, kus ruumid ja interjöör pakuvad külastajale turvatunnet – on ju enamiku muuseumikeskkondade üheks oluliseks osaks vaikus ja ilu. Lisaks saab muuseum kujundada programme, mis aitavad külastajal tunda end hoituna, väärtuslikuna ja vajalikuna. See tunne suurendab enesekindlust, tekitab rõõmu ja toetab vaimset tervist. Oluline roll on eesliinitöötajatel – neil, kes suhtlevad külastajatega. Merritt jättis teadlikult defineerimata, kes täpselt eesliinitöötaja on, sest muuseumide ametinimetused ja tööülesanded on eri riikides väga erinevad. Näiteks ei tegele inimesega väljastpoolt muuseumi ainult avalike suhete osakond, vaid ka kogudes töötavad spetsialistid. See teema vajab eraldi käsitlemist ja ei olnud konkreetse ettekande eesmärk. Merritt puudutas ka arengut pidurdavaid barjääre. Olemasoleva süsteemi muutmine on keeruline, kuid õige juhtimise ja visiooni abil võimalik. Kaasaegne muuseum vajab tarku, tulevikku vaatavaid juhte. Oma lõpusõnas rõhutas ta, et tulevik on mitmetahuline ja mitmekesine – iga lugu on õige.

MUUSEUMIDE ROLL HEAOLU JA VAIMSE TERVISE TOETAMISEL See teemadeplokk tõi välja ideed, kuidas muuseumid saavad olla mitte ainult näituste ja kogude asupaigad, vaid ka ruumid, kus toimub sotsiaalsete sidemete loomine ja emotsionaalne tervenemine ning edeneb kogukondlik vastupidavus. Muuseumid võivad olla osa kogukonna heaoluvõrgustikust, pakkudes tegevusi, mis toetavad vaimset tervist ja kogukonna sidusust. VASTUPIDAVUS JA MUUSEUMITÖÖTAJATE HEAOLU Lisaks kogukondlikule mõjule pöörati tähelepanu muuseumitöötajate enda heaolule ja vastupidavusele muutuste keskel. Töötoas „Towards Collective Resilience: Reflecting Organisational Wellbeing“, milles osalesin ka ise, arutleti organisatsiooni heaolu teemadel.

Selgus, et rahastajate ootused muuseumidele on sageli suuremad, kui on muuseumide tegelikud võimalused. Päevas on kõigil ühtmoodi 24 tundi. Arutelu käigus tuli välja ka Euroopa muuseumide suur erinevus: mõnes on töökoormus ja tasu tasakaalus, tagades töötajate heaolu, teises tunneb töötaja end pigem tööriistana. Majanduslikud võimalused on riigiti väga erinevad.

Uus muuseumide definitsioon sisaldab mõistet sotsiaalne muuseum – see tähendab, et oleme sotsiaalse vastutuse teadlikult oma tegevustesse sisse kirjutanud. Kuid kas oleme oma võimekust sellega ehk üle hinnanud? Mis on muuseumi tegelik roll? Konverentsil osalesid väga erineva suuruse ja organisatsioonikultuuriga muuseumid üle Euroopa. Ühiselt otsiti viise, kuidas muuseumitöötajad võiksid end oma töös kaitstuna ja väärtustatuna tunda. Samas ilmnes, et erinevused on suured – kas Kesk-Saksamaa muuseumi kogemused ja soovitused sobivad tegelikult ka Balkani riikide muuseumidele? Näiteks Wüttembergis asuva Landesmuseumi töötajate soovitus muuta organisatsiooni kultuuri alt üles (st töötajaskond teeb ühiselt ettepanekuid ja juht/juhid arvestavad sellega) ei ole mõeldav näiteks mõnes teises muuseumis, kus töötajad tunnevad, et juht ei võta neid kuulda ning töötajal jääb mulje, et ta on juhi tööriist.

Eestis täidab üks inimene muuseumis sageli mitut rolli, töömaht ei vasta alati tasule ning ressursid on piiratud. Oluline on mõelda, kuidas hoida personali motiveerituna, hallata inimressursse jätkusuutlikult ja tulla toime stressi ning muutustega. Töötajate kaasamine ühiste vestlusringide kaudu muuseumi arenguplaanide koostamisse võib küll stressi leevendada, kuid sellest üksi ei piisa. Eesti Muuseumiühing on sellele teemale juba tähelepanu pööranud ja korraldab vastavaid õpitube. Konverentsi raames toimus Eesti Muuseumiühingu tegevjuhi Anu Viltropi juhendamisel õpituba „A Practical Self-Care Workshop“, kus üle kahekümne muuseumitöötaja Euroopa riikidest said praktilisi nõuandeid ja nippe, kuidas oma vaimset ja füüsilist heaolu paremini hoida. Õpitoa alguses arutleti selle üle, mis vahe on töösõltuvusel ja tööst haaratusel. Üheskoos täideti nii töösõltuvuse kui ka läbipõlemise testid. Arutelu käigus käsitleti, keda läbipõlemine võib puudutada (vastus: kõiki) ning kuidas on võimalik ise jälgida ja analüüsida, kas ja millisel määral läbipõlemise tunnuseid esineb. Õpitoa lõpetuseks koostati praktiline enesehoiukava, mis aitab head ja toetavad harjumused igapäevaelus meeles hoida. Üheks tõhusaks võtteks peetakse enesehoiukava jagamist mõne lähedasega, kes aitab vajadusel meelde tuletada, kui töökoormus hakkab tervist varjutama või trenn jälle tagaplaanile jääb. Samuti rõhutati väikeste igapäevaste rõõmude märkamise tähtsust – näiteks teadlikku hetke, mil nautida tassikest kohvi, või aja planeerimist kalendrisse, et pühenduda iseendale ja oma perele. Võimalik väljapääs võiks olla asutuste koostöö : muuseumid ja haridusasutused, muuseumid ning tervishoiu- ja sotsiaalabi asutused.

KOOSTÖÖ KULTUURI- JA TERVISEVALDKONNA VAHEL Sama teemat jätkas teine konverentsiplokk, kus räägiti konkreetsemalt valdkondadevahelisest koostööst. Muuseumid võiksid kaaluda partnerlusi sotsiaaltöö, tervishoiu ja kogukondlike organisatsioonidega. Ühised ettevõtmised aitaksid säästa ressursse ja pakkuda kvaliteetsemaid tulemusi. Nimelt ei pruugi muuseumitöötajal olla päris täpset teadmist, mida hooletöö tähendab, ning ta võib sattuda segadusse, kui selgub, et aitamine ja hoole pakkumine võib olla mõnikord väsitav ja koormav. Koostöö vaimse tervise ekspertidega aitab muuseumis disainida kvaliteetsemaid teenuseid, anda muuseumitöötajatele vajalikud oskused ja võtted vaimse tervise teemadega tegelemiseks. Omaette küsimus on ka see, kuidas selliste sekkumiste mõju mõõta. Mõju ja tulemuste mõõtmisel olid edukamad need muuseumid, kes kaasasid erioskustega koostööpartneri. Oluline oleks aga ka ministeeriumidevaheline koostöö – näiteks kultuuri-, sotsiaal- ja haridusministeeriumi vahel. Läti kolleeg tõi vestluspaneelis välja, et suurim probleem on rahakasutuse jäikus: ressursside jagamisele avaldatakse vastuseisu ning riiklikud kokkulepped puuduvad. Sama saab öelda nii Eesti kui ka Taani kohta. Näiteks Taani muuseumiühingu juhatuse liikme sõnul töötatakse tervishoiuvaldkonnas välja tegevusi, mida saaks tegelikult sisse tellida muuseumidest, kuid ministeeriumidevaheline rahakasutusmudel puudub. Horsensi piirkonnas liigutakse tasapisi sinna suunda, et muuseumi roll vaimse tervise toetamisel oleks sisse kirjutatud kohalikesse arengudokumentidesse. See on asjaosaliste hinnangul hea samm püsivamate koostöö- ja rahastusmudelite arendamiseks.

TRAUMATEADLIKUD JA HOOLIVAD PRAKTIKAD MUUSEUMIS Räägiti ka sellest, kuidas muuseumid arvestavad, et külastajad ja kogukonnad võivad kanda endas traumasid, ning kuidas luua turvaline ja toetav keskkond. See võib tähendada näiteks paremat ligipääsu marginaliseeritud gruppidele või erivajadustega külastajatele mõeldud programme. Tegemist on keerulise teemaga, mis vajab spetsiaalset väljaõpet, sest oskamatu lähenemine võib tahtmatult kahju teha. UUED TÖÖVORMID JA PRAKTILISED SESSIOONID Huvitav teemaplokk käsitles uusi töövorme – töötoad, “kehalised” sessioonid ja mängulisus. Programmi olid lisatud meditatsiooni ja liikumise (nt tantsu) sessioonid muuseumi ruumides. Kuigi see võib toetada inimese heaolu, tuleb meeles pidada, et mitte kõik tantsusammud ei sobi näitusesaalidesse – vibratsioon võib kahjustada museaale. Seega peab muuseum inimeste heaolu toetades säilitama ka oma põhifunktsiooni – esemelise kultuuripärandi hoidmise tulevastele põlvedele.

KOKKUVÕTE Muuseumi roll inimeste heaolu toetamisel ei ole üheselt lahendatav. Lisaks tänapäeva ühiskonna vajadustele peab muuseum vaatama ka tulevikku ja mõtlema tuleviku inimesele. Erinevalt praktilistest valdkondadest – nagu konserveerimine, kogumine, dokumenteerimine ja säilitamine – pakub NEMO raamistikku, kuidas muuseumid võiksid toimida muutuvas ja turbulentses maailmas. Selliste muutuste tuules peavad muuseumid ühtlasi läbi mõtlema, kuidas tagada kogudele parimad tingimused pikaajaliseks säilitamiseks asutuses, mis on kogukonna ja publiku jaoks kaasavad, avatud ja paindlikud. Muuseum peab sobituma kaasaega – ja see põhimõte kehtib igas muuseumitöö valdkonnas. Ka Eesti muuseumid on katsetanud mitmesuguseid heaolu toetavaid tegevusi, kuid sellised koostööd on olnud projektipõhiseid ning kindla alguse ja lõpuga. Konverentsil osalenud Eesti muuseumitöötajad nentisid, et tihti on nõnda, et uued teemad ja projektid tulevad lihtsalt peale ja kõigeks ei jää aega. Fookuste ja prioriteetide paika sättimine on tõesti ülioluline. Ka Eesti muuseumiühingu suve alguses valminud palga- ja tööõnneuuring viitab, et meie muuseumitöötajad on niigi ülekoormatud. Võib-olla peaksime vaimse tervise teemadega tegelemisel pöörama kõigepealt täie tähelepanu meie muuseumitöötajate heaolule ja enesehoidmise oskustele, sest teisi päriselt aidata saab inimene, kel oma elu tasakaalus. Igal juhul on Eesti osalemine NEMO tegemistes ja kohtumistel äärmiselt oluline – mõtteid ja kogemusi jagades sünnivad parimad lahendused. NEMO kokkuvõtva seisukohaga muuseumide, vaimse tervise ja heaolu teemal saad tutvuda: NEMO avaldus muuseumide vaimse tervise ja heaolu kohta