EMÜ Veebiajakiri

Milline on Sinu esimene muuseumi- või näitusemälestus?

Ma ei suuda taastada oma esimest näitusel või muuseumis käiku. Kelleltki küsida enam pole. Küll aga tean täpselt esimest suure muuseumi jahmatust, nuiaga pähe saamise tunnet. See oli kaheteistaastaselt Ermitaažis ja Vene muuseumis käik. Ja on kolm maali, mida ma pärast seda Peterburis olles alati vaatamas käin – Zurbarani „Neitsi Maarja lapsepõlv“ Ermitaažis, Kuindži „Kuuvalge öö Dnepril“ ning „Õhtu Ukrainas“. Selles igakordses maalidele tereütlemises on ka kohtumine iseendaga, lapse värske pilgu taastamine, mitmetest kihtidest vabanemine.

Zurbarani Neitsi Maarjaga seostub veel üks lugu, mistõttu seda vaadates mõtlen ikka oma emale. Kui ma olin algklassilaps, istusin laua taga ja õppisin, tuli ema mu selja taha midagi küsima, mispeale ma pöörasin pea, tõstsin silmad ja vaatasin talle istudes alt üles otsa. Siis ütles ema ikka, et ma meenutan talle Zurbarani Neitsi Maarjat (keda ma ise siis veel näinud polnud). Ema tahtis seda zurbaranliku hetke jäädvustada ja ükskord viiski mu aeda, et mind pildistada, seadis mu ühe madala põõsa juurde istuma ja palus kaamerasse vaadata, et tekiks samasugune alt üles vaatamise hetk. Ta sättis mind tükk aega, vaatas mind ikka jälle läbi fotosilma, aga poseerituna ei saanud ta minust kätte seda, mida soovinuks. Ja nii jäi see foto tegemata, millest on natuke kahju. Isegi kui see polnud too õige zurbaranlik hetk, kõnelnud oleks ta ikkagi, oma lugu.

Milline muuseum või näitus on jätnud kustumatu ja unustamatu mulje?

Väga võimsa mulje on mulle jätnud Kafka muuseumi külastus Prahas kümmekond aastat tagasi. Ekspositsioon oli üles ehitatud nii, et selle läbimine mõjus nagu teatrilavastuse vaatamine ja etenduselt saadud elamus lõi sõna otseses mõttes pahviks.

Nabokovi muuseum Peterburis Iisaku katedraali lähedal Moika ääres on üks mu lemmikuid. Selline salamuuseum, kus rahvast palju ei käi. Vene aristokraatia hõnguga paik. Käin alati igal maal ka juudi muuseumides. Huvitav on diasporaa lugu teada saada.

Kõik Eesti muuseumid on olnud rõõmsad avastused. Viimasel ajal Eestis avastatud muuseumidest on sügav rõõm jalgrattamuuseumist Väätsal.

Teatri kui elusa, muutuva ja kaduva kunsti puhul öeldakse, et seda ei anna kuigi hästi muuseumisse koguda ega eksponeerida. Milline on Sinu suhtumine teatrimuuseumidesse?

Teatrimuuseumides ma väga palju käinud pole. Kunstiteatri muuseum Moskvas, kus ma olen kahekümneaastase vahega käinud kaks korda, on meeles kui väga hea ülevaatlik ajalootund. Ja Stanislavski kortermuuseum avaldab muidugi muljet oma väikese koduteatriga, miniatuurne lava Itaalia teatri kardinatega. Mida vene kaupmehed (nagu Stanislavski isa) võisid endale lubada!

Oma ajastuatmosfääriga mõjus Meierholdi ja tema abikaasa Zinaida Reichi suhteliselt väike kortermuuseum Moskvas. Juba teadmine, et Reich sellessamas korteris tapeti ja Meierhold sealt mahalaskmisele läks, mängis kaasa hirmu- ja süngusetundele, mis seal aistitav oli. Ja samas – seal pani Meierhold aluse biomehaanikale!

Milline on Sinu värskeim näituse- või muuseumikogemus?

Värskeim näitusekogemus on nädalapäevad tagasi Peterburis Vene muuseumi Benois’ tiivas nähtud väga hea audiogiidiga näitus „Ekspressionism vene kunstis“, kus lisaks kunstnikele, keda ma teadsin, nagu Gontšarova, Larionov, Kandinsky, Chagall, Boriss Grigorjev, Maškov, Altman, Filonov, Nadežda Lermontova, Schehtel, sain tuttavaks mitme uue, mulle seni tundmata kunstnikuga, nagu Jelena Guro, Aleksandr Drevin, Vassili Tšekrõgin, Vladimir Lebedev, Maria Kazanskaja.