Kaasaegse kogumise praktika areneb, mõjutatuna omandiõiguse, esindatuse ja jätkusuutlikkusega seotud küsimustest. Kaasaegse kogumise keerukus seisneb vastutuses: muuseumid peavad langetama teadlikke ja teadvustatud valikuid ja otsuseid selle kohta, mida tulevaste põlvkondade jaoks säilitada.
Arutelud tänapäeva museoloogiast – kuidas muuseume sidusgruppidele köitvaks teha, muuseumides jutustatavaid lugusid mitmekesistada ning eetilistest ja hoolivatest põhimõtetest juhinduda – ei saa üle ega ümber dekoloniseerimise diskursusest. Ka Eestis on seda teemat viimaste aastate jooksul tõstatatud nii seminarides, artiklites kui ka näitustel . Üritades juba öeldut mitte korrata, soovin heita pilgu näidetele, mis seostavad Eestit ülemaailmse dekoloniseerimise diskursusega, ning noppida…
Iidsed inimsäilmed on inimese kui bioloogilise liigi (Homo Sapiens) kehad ja/või nende osad (pehmed koed, organid, luud, sarvkest, juuksed, küüned, luuüdi, embrüod, preparaadid jne), muuhulgas võib neiks pidada ka inimese kehast ja/või selle osadest tehtud esemeid1 Iidne tähendab, et need ei kuulu kriminalistika valda, ega ole 20. sajandi sõjahauad, vaid jäävad tänasest päevast vähemalt 50 aasta taha. Reeglina maetakse inimene…
Artikkel põhineb 2024. aasta septembris Eesti Muuseumiühingu ja Eesti ICOMi korraldatud konverentsil „Kellele kuuluvad kogud“ peetud ettekandel. Keskendudes muuseumikogude moodustamise temaatikale, tulevad artiklis vaatluse alla kogumispoliitikaga seotud teemad, nagu kogumis- ja väljaarvamisotsuste tegemine, kogude kasvu pidurdamise püüd ja kogude analüüsimine.
Museoloogia ehk muuseumiteadus on põnev valdkondadevaheline teadusala, mis ühendab ajalugu, kultuuri, kunsti ja teaduse muuseumide juhtimise ja muuseumihariduse praktiliste aspektidega.
Ühest küljest on vastus pealkirja küsimusele imelihtne: Eesti muuseum räägib enamasti eesti, sageli inglise, mõnikord vene ja soome, ehk ka läti keelt. Omakandi muuseumid kõnelevad lisaks kihnu, saare, hiiu või võru keelt, Kodavere murrakutki.
Võiks ju arvata, et kaduvikukohvik on uue populaarse toitlustusasutuse nimi, kuid ei, nii see tegelikult ei ole. Tegemist on hoopis üritusega, kus inimesed saavad sundimatus kohvikumiljöös arutleda surmaga seotud teemadel. Seda nimetatakse surmakohvikuks (ingl death cafe).
Ideaalse hoidla Achilleuse kand Muuseumihoidlates püütakse luua esemete säilitamiseks võimalikult ideaalilähedased tingimused. Temperatuur hoitakse toatemperatuurist madalamal keemiliste vananemisprotsesside aeglustamiseks. Ruumid on pimedad ja akendeta, et ära hoida valguse ja UV-kiirguse põhjustatavaid kahjustusi. Suhteline õhuniiskus on pideva jälgimise all, et tõrjuda võimalikku hallitusseente vohamist ning takistada materjalide hüdrolüüsi. Ruumides on ventilatsioon, mis juhib esemetest ja hoidla ehitusmaterjalidest eralduvad lenduvad orgaanilised ühendid…
Sirje Helme on kahtlemata nähtus omaette, haruldase haardeulatusega inimene, kellesuguseid läheks ühiskonnal alati (rohkem) vaja. Ennekõike on märkimisväärne Helme panus nii Eesti kunsti- kui ka muuseumielu arendamises ja mõtestamises ning tema jälg Eesti Kunstimuuseumi arengus. Ajakiri Muuseum pöördus Sirje Helme poole, et ta jagaks meie lugejatega oma kunsti- ja muuseumimälestusi, -elamusi ja -nägemusi.
Päike ja tuul ei ole ainukesed keskkonna elupäästjad. Hetkel otsib maailm lahendusi, kuidas tsivilisatsioon prügi sisse päris ära ei upuks. Kuidas on muuseumid prügiteemasse suhtunud?
Täida palun allolevad väljad ja saadame Sulle uue numbri saabudes teavituse!
EMÜ Veebiajakiri
