Igat liiki kultuuriväärtuste täpsed, täielikud, juurdepääsetavad ja turvalised inventarinimestikud on nende ressursside – muististe, ajalooliste hoonete, muuseumide, arhiivide ja raamatukogude edukaks haldamiseks ilmselgelt vajalikud. Niisugused nimestikud on suurema osa muinsuskaitsealaste õigusaktide vundament ja paljude rahvusvaheliste konventsioonide põhielement, sh 1954. aasta Haagi konventsioon kultuuriväärtuste kaitse kohta relvakonflikti korral. Kahjuks on inventarinimestikud tihti alles ideede faasis. Kui toimub inimtekkeline või loodusõnnetus, maksab…
Paraku tuletavad just kriitilised hetked meile meelde meie enda ning meie pärandvara haprust ja ohustatust. Venemaa kallaletung Ukrainale on toonud taas kord fookusesse kultuuripärandi kaitsmise temaatika kriisiolukorras ning seepärast tuleb üle rääkida põhiasjad, et olla kriisideks võimalikult hästi valmis.
Veebisaidil pole seinu, näitusesaalil pole klahve!
… kõik, mis siin linnas on sündinud, on siia ka kuidagi maetud, ja kõik, mis siia on maetud, ei ole lõplikult maha maetud. Ja kõik siin olnud ja olevad ja tulevad „meie’d“ loovad midagi, mis selle koha teeb just selleks, mis temale on määratud. Madis Kõiv „Luhta-minek“: Tardo liin Ilmamaa 2001: 340
COVID-19 kriis on pannud nii mõnegi muuseumitöötaja ahastama, aga ka järele mõtlema. Mis mõte on muuseumil, mis on külastajaile suletud? Kuidas saab muuseum oma tähtsuse säilitada siis, kui inimesed sinna ei pääse? Kas näitused, mille planeerimiseks ja ülespanemiseks kulub aastaid, tuleks muuta digitaalseks ja avada muuseum virtuaalkülastusteks?
Praegusel aastaajal ehk ei oskagi õnnest unistada, sest tundub ju, et õnn ja õnnelik olemine käib kaasas puhkuse, suve ja merekohinaga, mitte ajaga, mil tööülesanded hiilivad nädalavahetusse, tegemist vajavate asjade nimekiri kandub sunnitult ühest päevast teise ning samasse pilti tahaks paigutada ka lapsed, mehe-naise rolli ja hetke iseendale.
Üle maailma on üha enam aktuaalne kaasava keskkonna loomine ja uudsete lahenduste leidmine ning rakendamine. Järjest olulisemana kerkib esile vajadus luua selliseid tooteid ja teenuseid, mis arvestaksid erinevate sihtgruppide vajadustega.
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi eelmise aasta sügisel avatud püsinäitus kannab valdkonnale iseloomulikku lipukirja: igavene noorus pole võimalik füüsilises maailmas, küll aga vaimu ja emotsioonide maailmas. Tõtt-öelda on selle juhtlause järgi elamine ja käitumine pea kõigi spordivaldkonna inimeste (olgu nad siis atleedid, treenerid, ajakirjanikud või fännid) salajane unistus. Naiivsus, kirg ja idealism on spordis lubatud – seda isegi siis, kui tippaastad…
Ametikoha poolest on Anton Pärn täna SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid juht. Kutsumuselt aga kooliajast peale arheoloog, kes viimasel ajal saab kaevamistel käia huvi ja hobi korras puhkuse ajast. Käesolev intervjuu sünnib kirjalikus vormis, väikeste täpsustuste ja kommentaaridega veebikohtumise raames. Ajakiri Muuseum tänab Anton Pärna väga põhjalike ja detailirohkete vastuste eest!
Täida palun allolevad väljad ja saadame Sulle uue numbri saabudes teavituse!