EMÜ Veebiajakiri

Distantsõpe tuli ja raputas. Pidime üle vaatama ja ümber hindama oma harjumuspärased õpetamismeetodid ja suhtlusstrateegiad õpetajatega. Suur osa õppetööst on toimunud paljude kuude vältel peamiselt veebis ning isegi siis, kui koolid on avatud, toimub põimõpe, hajutamine ja pidev riskide maandamine

Sõna „kuraator“ pärineb ladinakeelsest sõnast cura, mis tähendab hoolt kandma või hoolitsema.1 Muuseumi kontekstis on kõnealune hool olnud tavapäraselt suunatud museaalidele – nende kogumisele, konserveerimisele ja vahendamisele. Viimastel kümnenditel on muuseumide prioriteete suurel määral ümber hinnatud, tuues tähelepanu keskmesse publiku vajadused ja tugevama kontakti kogukondadega.

Kalevipoja Koda toimetab Jõgevamaal väikses Kääpa külas. Sihtasutus on valla all-asutusena loodud 2004. aastal algselt Saare valla, nüüd Mustvee valla tiiva all.

Muuseumidel on läbi aegade olnud oma roll elukestva õppe toetajana. Tänapäeval, kui piirid formaalse ja mitteformaalse hariduse vahel hägustuvad, on ka muuseumide kui õpikeskkondade võimalused leidnud üha enam kasutamist (Black, 2012; Kõiv, 2019). Oluliseks mõjuteguriks ja ressursiks nüüdisaegse õpikäsitluse (HTM, TLÜ, TÜ, 2017) laiemate sihtide (joonis 1) saavutamisel muuseumiõppes on õpetajate ja muusemi haridustöötajate omavaheline koostöö ja koostöisus, mida oma…

Mäluasutustel on õppetöö toetajana hindamatu väärtus. Ajalooõpetajana lähtun siin artiklis küll ehk ajalooõpetuse nüansist, aga niisama väärtuslikud on kõigi valdkondade mäluasutused, olgu nad seotud looduse, tervishoiu või kunstiga.

Muuseumid on üks mitmekesisemaid paiku kultuuris ja elukestvas õppes osalemiseks, sest võimaldavad inimesel teha temale vajalikke ja huvitavaid valikuid. Elukestva õppe põhimõtte kohaselt õpib inimene igas vanuses. Subjektina konstrueerib inimene oma teadmist vastavalt individuaalsele huvile ja vajadusele, eesmärgiga tulla hästi toime ühiskonnas, töö- ja eraelus. Kuigi muuseumid pakuvad haridus- ja kultuuriasutustena külastajatele ühiskonna ja indiviidi paremaks mõistmiseks dialoogi, käivad noored…

Tänapäeva muuseumidelt oodatakse haridustegevuse mitmekesistamist, formaalhariduse toetamist ja erinevatele sihtrühmadele elukestva õppe pakkumist. Alati ei ole aga muuseumidel selleks piisavat oskusteavet ja kogemust või hoopis vastupidi: mõni hea algatus, loov lahendus või tegevussuund tahaks edasiarendamist, kuid oma jõud ja oskused jäävad napiks. Siin võib olla abiks rahvusvaheline koostöö, milleks pakuvad Euroopa haridusprogrammid häid võimalusi.

Paljudele inimestele on jäänud aastakümnete tagusest ajast mulje rahvusraamatukogust kui raskesti ligipääsetavast teadusraamatukogust, kuhu on asja vaid ülikooliga seotud inimestel või muul moel väljavalitutel. Sarnase kuvandiga võitleb enamik maailma rahvusraamatukogusid. Mitmed neist ongi teadlikult otsustanud olla teadusraamatukogu ja jätnud haridustegevused linnaraamatukogude kanda.

Möödunud suvel kümnendat korda korraldatud muuseumipedagoogide suvekool kutsus meid seekord Saaremaale. Teema oli paljulubav ja päevakohane ajal, mil on valmimas riiklik haridusstrateegia 2021–2035 ja arenemas digitehnoloogiad. Lisaks sellele, et suvekool on hea võimalus kohtuda kolleegidega, jagada kogemusi, rõõme ja muresid, on omavaheline nn võrgustikutöö ja koos õppimine kasuks valdkonna arengule tervikuna.